XVII.
Köleri surma puhul saadud muljed oleksid võinud ehk kauemini kesta, aga tulid uued ja nende eest põgenesid nad pakku. Tuli Puškini sünnipäev. Esimest korda oli see päev olnud küll juba sada aastat tagasi, aga tol korral ei elanud ilmas veel inimesi, kes oleksid teadnud, et seda päeva peab eriliselt pühitsema. Vaheajal oli Puškin jõudnud ammugi ära surra — 2,702702… korda ta oleks jõudnud vahe peal surra, kui ta oleks elanud igakord oma seatud aja. Selle arvasid Jaan Vainukägu ja Adalbert Sikk kahekesi välja, aga ainult ligilähedalt, nagu nad ütlesid, sest ei olevat enam põhjust nii väga täpne olla, kui inimene juba kordki on surnud. Oma arvutuse tulemusest teatasid nad härra Slopaševilegi, kui see tuletas meelde Puškini sünnipäeva, aga Slopašev vastas neile üsna ükskõikselt:
„Puškin võib tuhat korda surra, elavaks jääb ta siiski, sest samal ajal, kui ta sureb tuhat korda, sünnib ta kümme tuhat korda.“
Sellest järeldasid Sikk ja Vainukägu, et Puškin sünnib kümme korda sagedamini kui ta sureb, ja ütlesid iseendale ja ka teistele: „Tähendab, Puškin sünnib täna 20,702702… korda.“ Nagu eelmise, samuti ei vaielnud keegi ka selle arvutuse vastu ja sellisena tuligi seda sünnipäeva pühitseda.
Kogu linnas, vähemalt õppeasutisis kõrgemast madalamini, püüti teha nägu, et ollakse ärevil või hirmul, nagu kaheldes, kas Puškin ikka tõesti veel kord sünnib või ebaõnnestub see tähtis akt. Härra Slopašev käis juba paar nädalat eriliselt tursunud näoga ümber ja
257
