mitte võtta, nagu oleks see varastud asi. Ja inemine ei pea naist mitte põlgama, et tema on varastud, sest kes naist põlgab, see põlgab ka meest, sest naine on mehe küljeluust. Aga kui keegi põlgab meest, siis põlgab ta jumalat, sest mehele puhus jumal oma elava hinge ninasse ning seda ei pea mitte põlgama. Aga vargate hing ei ole jumala hing, vaid nende hing on kuradist, sest tema on varguse isa. Tema oli see, kes Eedenis varastas Eeva käe läbi esimese õuna, nii et tema ongi see esimene varas. Aga kes on kord söönud varastud õuna, see…“
Kell hakkas ukse taga kõlisema juba kolmat puhku ja nüüd ei vaikinud ta enne, kui härra Maurus oli lõpetanud. Nõnda lahendas Ollino selle „esimese varga” probleemi. Aga ainult seks korraks, sest härra Maurus pöördus tema juurde veel kaua aega ikka uuesti tagasi, olgu hommiku-palvel või õhtusöögiaegsel kõlblusõpetusel. Viimast armastas ta eriliselt, sest siin pidid tema kõnet kuulama ka need õpetajad, kes sõid kasvandikkudega ühes lauas, kuna palvele kogunes ainult õpilaskond, ehk olgu siis, et mõni õpetaja puhta uudishimu tõttu vahel harva siia eksis. Õhtusöögil pidi isegi härra Koovi direktori kõnet kuulama, kuigi tema oli selle suurim vastane, sest tema ei saavat härra Mauruse kõnest põrmugi aru, nagu ta kinnitas. Ei aidanud midagi, et direktor rääkis oma arvates ükskord selgesti, Koovi ei saanud ikkagi aru. Tema oli üldse imelik inimene: tema kas ei saanud põrmugi aru, või ta mõistis liiga selgesti ja ühesugune häda oli mõlemat pidi.
Esimese vargajahi kõrval seisis alalise kõneainena igivana „komade palee“, nagu härra Koovi seda nimetas ja tema eeskujul ka teised. See kõneaine ei kadunud kunagi õhtueine kõlblus- ja kombeõpetusest ja alati tundus ta härra Mauruse suus värskena. See oligi aine, mida Koovi liiga selgesti mõistis, nii selgesti, et ta kord direktorile kõigi kasvandikkude kuuldes õhtueinel ütles:
„Härra Maurus, täna teie räägite juba nii selgesti,
239
