— mis sa tahad? mina tahan varastada. Kahel järgmisel leheküljel olid suured pealkirjad, esimesel: Nasi adpe taravasma, teisel: Nasi edol taravasnud. Mõlemad leheküljed olid samas keeles peaaegu täis kirjutatud. Kerge vaevaga saadi aru, et üks pidi tähendama: Sina pead varastama, kus all olid loetletud kõik varastatavad asjad ühes nende arvu äratähendamisega; teine: Sina oled varastanud, millele juurde lisatud juba varastatud asjad ühes märkmetega, kas terve või kuhu peidetud. Nimekirjadest selgus, et pool ülesannet alles täitmata.
Kui raamat läbi loetud, hakati tema andmete põhjal asju nende peiduurgastest välja tooma. Sellejuures selgus, et raamatupidamine oli täiesti korralik ja täpne. See asjaolu tegi juba kõigile nalja, isegi härra Maurusele enesele. Sest mida paremat sa võid tahta, kui et loed raamatust: kahvel, nuga või lusikas niisugune ja niisugune, peidetud Siberisse selle ja selle laua vahele, — ning sa lähed, raamat käes, loed lauavahed ilusasti sellelt või teiselt tähendatud punktilt ära ja võtad asja välja, nagu oleksid sa tema ise alles eile või täna sinna pistnud.
Ainult ühest ei saadud aru, nimelt: miks oli varastatud asjade seas niipalju vanu ja vigaseid? Härra Maurus oli sellest küsimusest sedavõrt huvitatud, et jättis Laane veel üheks ööks oma katuse alla ainult selleks, et teda pinnida ja temalt kõik ta saladused välja muukida. Aga ta nägi asjatut vaeva, ja järgmisel päeval sõitis poiss ära, ilma et härra Maurus oleks saanud oma uudishimu rahuldada. Sest see, mis Laane lõpuks seletas, ei rahuldanud kedagi. Tema seletas nimelt:
„Tahtsin viia vigased asjad küla sepale, et kas oskab nad ära parandada; sest tema kiitleb alati, et tema on väga peenike sepp ja meister, mina aga ütlen temale, et ta neid nuge ja kahvleid parandada ei oska ning siis ma võin talle öelda, et mis peenike sepp ja meister sa siis oled, kui sa ei oska nuge ja kahvleid parandada.“
„Aga milleks siis need terved noad-kahvlid?“ küsiti.
237
