Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/235

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Need on härra Mauruse noad ja kahvlid!“ karjus direktor. „Kust said tema noad, kahvlid sinu musta pesu sisse?“

Aga Laane ei vastanud või, kui vastas, siis ikka endiselt, et need asjad on kodunt.

Asuti poisi aseme kallale. Madratsi seest, mille riidel siin-seal augud, leiti mõned lusikad ja veel nuge ja kahvleid. Nende kohta polnud enam vähematki kahtlust, nad kuulusid siia majja.

„Mis need on?“ küsis direktor.

„Mina pole neid sinna pannud,“ vastas poiss.

„Härra Maurus küsib, mis need on, mitte aga, kes nad sinna pannud,“ ütles Ollino ja mõõtis oma valgete silmadega tammuvat poissi.

„Jah, mina küsin, mis need on, aga tema vastab, ma pole pannud,“ rääkis direktor. „Mis asjad need on?“ kordas ta ja pistis leitud esemed poisi nina alla. „Tunned neid?“

„Ei tunne,“ vastas poiss nipsakalt.

Kostis hele laks, sest härra Maurus kaotas kannatuse ja andis poisile mööda kõrvu. See seisis nüüd lontis kätega, nagu polekski ta päris elav, vaid mõni hirmutis, mida liigutab ajuti tuul.

„Kas nüüd tunned?“ karjus direktor. „Kas tunned?“

Aga poiss ei tundnud. Sellepärast viskas direktor asjad kus seda ja teist ning hakkas teda kahe käega kõrvade äärest, peaaegu meelekohtadelt sagima, nagu loodaks ta nõnda tema tundmist tõsta.

„Otsige ta taskud läbi,“ käskis direktor viimaks hingeldades, sest karistus oli temasse endasse sügavamalt mõjunud kui karistatusse, kes seisis endiselt, silmad maateral.

Taskuist ei leitud midagi peale õige tüseda taskuraamatu, kuhu igasugust kribu-krabu kirjutatud. Hulk haledaid ja armsaid laule, nagu neid tüdrukud-poisid külas armastavad. Siis kullimängud: eesik, seesik, sekel, makel… või: enter, tenter, verekom venter… Hulk selletaolisi. Katkendeid üldise pealkirjaga: Var-

235