see noormees ei astu enam kunagi üle tema ukseläve, sest tema on selleks liiga pikk ja kõhn.
Liisigi oli tema pikkust ja kõhnust tähele pannud, nagu isand Mäebergil nüüd meelde tuli, ja oli pealegi veel küsinud, muidugi ainult suusoojaks, et kas niisugust oleks võimalik nõnda toita, et tal tuleks pisutki liha luiele ja et ta natukenegi hakkaks ümmarikuks minema. Õige, just sellest oli Liisi juba Indreku esimesel külaskäigul juttu teinud ja majahärra oli siis ettevaatamatult arvanud, et eks võiks õige korraks katsuda. Jah, nõnda oli see olnud. Ning Liisi oligi katsunud. Ta oli isegi sinnamaale läinud, et hakkas Indrekule midagi suupärast tasku pistma, muidugi isand Mäebergi ja ka Indreku enda salaja, sest midagi ei armastanud Liisi rohkem kui saladusi. Veel tänagi oli ta seda teinud ja juurde lisanud paberilipaka pealkirjaga: „redel kela viesd seidsmeni Sis on vanna saunas.“ Nende sõnade paberile panemine oli Liisi kavatsuste ülim saavutis ja see sündis alles siis, kui isand Mäeberg oli juba oma hävitava otsuse teinud, mitte ainult selle, vaid kõigi noormeeste kohta ilmas, olgu nad pikad või lühikesed, kõhnad või paksud.
Oleks isand Mäeberg oma otsusest Indrekule siinsamas teatanud ja tema arvamust küsinud, nagu ta tegi seda muis asjus, siis oleks ta tingimata kinnitava vastuse saanud, eriti kui ta oleks Indreku arvamust küsinud peale seda, kus see oli tänaval laterna all lugenud Liisi salatähe. Sest niipea kui ta seda oli teinud, kiskus ta paberilipaka tuhandeks tükiks ja viskas need siiasamasse kõnniteele, kuna ta aga taskus leiduva pakikese ilma pikemata küütis keset tänavat, kus sõidavad linna voorimehed ja kaugelt tulnud maamehed. Ise pistis ta kodu poole, nagu oleks tal tagaajajad kannul.
Koju jõudnud, Indreku esimeseks mureks oli järele katsuda, kas tassikõrvad kasti põhjas alles, sest need olid tal Liisi salatähte lugedes äkki meelde tulnud. Alles! Tassikõrvad olid alles! Mõlemad! Just sealsamas, kuhu Indrek nad viimati oma käega siidmähises pannud. Ja siinsamas tundis ta, et nüüd võib
