„Ja ma ei tea tõesti mitte, mis on eesti rahvale tähtsam ja targem, kas pankrotti minna ja enneaegu surra või maja osta ja elusatele suguvendadele korterit anda. Mis teie arvate, mis on eesti rahvale kasulikum, kas see, et Tõnis Mäeberg ühes teiste rahvameestega oleks ära surnd või et ta ostis selle maja siin?“
„Mina ostaksin maja,“ arvas Indrek.
„Iseenesestki mõista, et maja, sest ega inime loll ole. Ka mina polnd loll. Käisin küll Kirjameeste seltsis ja puhusin pasunat, aga loll ei olnd. Tegin, nagu Dr. Hurt: tema läks Peeterburisse ja hakkas seal vanavara korjama ning elab tänapäevani. Mina hakkasin majaperemeheks ja aitasin temal korjata — saatsin talle mõned epistlid. Minu nimi seisis siis mitu korda seitungis, suur pikk tänu all. Aga oma epistlite lõpu muutsin ma enamiste ära, sest need ei olnd õiged. Oli üks väga ilus jutt, aga lõppes sellega, et mees sööb ilusa tüdruku ära, sest ta armastas teda. No ütelge nüüd ise, on see mõni õige lõpp? Oleme meie eestlased inimesesööjad? Meie oleme ju ise inimesed, jumal tänatud, kuis siis meie võime inimest süüa? Kas hunt hunti murrab? Ei, vaid hunt murrab lambaid. Nõnda siis, panin ma selle ilusa tüdruku ilusasti tanu alla, tanule paelad taha ja altari ette — see on see õige inimesesöömine. See oli väga ilus jutt, kõik kiitsid, kellele ette lugesin, nii et kui Dr. Hurt oma vanavaraga kuulsaks saab, siis ei või ka Tõnis Mäebergi nimi vaka alla jääda. Sest ka mina olen kirjamees ja mul on midagi tüsedamat poolel, ainult kui surm aega annaks. Olen mõelnd, kui leiaks mõne noore, kelle kätte võiks selle asja anda, siis oleks süda rahul. Aga nüüdse aja noortel pole enam tõsist armastust ega arusaamist isamaaliste asjade vastu. Mina kirjutan nimelt iseoma ja kõigi teiste tähtsamate meeste elulugu, kellega ma olen kokku puutund ja isamaa asjust rääkind. Pealkiri oleks: „Tõnis Mäebergi töö ja tegemine“. Mina arvan, see läheb. Mis teie arvate? Teie kui noore arvamine on väga tähtjas, sest see raamat kuulub noortele,
