õige mees — seda ei tea õieti keegi. Vana Maurus ehk aimab, sest meie olime suured sõbrad. Mina küll ei öelnd talle midagi, aga ma sain aru, et ta nagu aimas. Tema aimab nii mõndagi. See Koidula õige mees aga, keda ükski ei tunne, olen mina, mina Tõnis Mäeberg. Ja ma ütlen teile, armas noormees, et kui jumal oleks lasknud asjad nõnda minna, nagu Tõnis Mäeberg mõtles, siis oleks võind Koidula veel praegu elada ja eesti rahvale laulda. Ja takistuseks polnd õieti midagi, sest ka mina olin rahvamees ja aidamehe poeg ning sain oma aja kohta hea hariduse — olen väljaõppind õllepruuel ja esimese järgu viinapõletaja, päris viinameister kohe. Antagu või praegu mulle veel vabrikud kätte, ja Tõnis Mäeberg annab õlut ja viina vastu nagu molliga. Aga Tõnis Mäeberg küll mõtles, kuid jumal juhtis ja nõnda suri Koidula õnnetut surma. Mina jätsin vabrikud ja hakkasin isamaa asju ajama, sest ka „Linda“ oleks võind sehvti teha, kui ta poleks pankrotti läind. Kirjameeste seltsiga oli muidugi iseasi, seal polnd sehvti, sest mis sehvti sa kirjameestega ikka teed. Kirjamees pole õige rahvameeski. Sellepärast elaski Kreutzwald nii kaua, tema polnd rahvamees, vaid ainult kirjamees, ja sellepärast ma iseomagi tervise pärast nii kardan, et ei ela surmani, ei ela jumala surmani, vaid sured rahvamehe surma. Aga siis trööstin end ise sõnadega: Ära muretse, Tõnis Mäeberg! Sinu eluküünal võib kustuda, aga sinu elutöö jääb, sinu nimi ei sure isamaa ajaloost, sest sina oled jõudu mööda eesti elu edendand, oled puhund kaasa kolmes pasunakooris ja kõik need koorid on saand kas auhinnad, kiidukirjad või muidu kiitust, aina kiitust, nii et minu nimi jääb ka helikunsti ajalooraamatusse. Mul on praegugi pasun alles, sest minul oli ikka oma pasun. Teiste pasunaid ma ei pruukind, sest neil polnd õiget häält sees. Aga pasunal peab õige hääl sees olema, kui ta on õige mehe pasun ja kui sa tahad, et teised su mängu kiidavad. Kui lubate, siis puhun oma tuubale korraks hääle sisse, siis te kuulete, misuke on see õige pasuna hääl. Ehk olete nii lahke, astute siia toolile, tõstate
Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/222
Ilme