ba külmast kojast: „Meie tuleme!“ ja nõnda leiab ta ikka midagi mõistlikku, mis tulijale öelda.
Ühest on Indrek aru saanud: igal inimesel on oma saatus, oma elureeglid. Kui härra Maurus teda tema praegusesse ametisse õnnistades õpetas rahatahtjaile ütlema, et teda, härra Maurust, pole kodu, sest temal on palju tegemist, hirmus palju, siis tundis Indrek peagi, et tema ei saa härra Mauruse elureeglite järele elada, eriti siis mitte, kui tal on tegemist isand Mäebergiga, kel on ainult üks silm, kuna harilikult on inimestel ikka kaks. Alles nüüd Indrek sai õieti aru, mis tähendus on sellel asjaolul. On inimesel kaks silma, siis võib talle päris vabalt valetada ja ikkagi otsa vaadata, sest on ju võimalik oma pilku liigutada — ikka ühest silmast teise, aina ühest teise ja samuti tagasi. Tuleb aga mõni ühesilmaline, nagu isand Mäeberg, tuleb ja seisab oma pakkjalgel, kõht ees, lott lõua all, laug ainukese silma peal ja lau peal kräsus kulm, seisab ja vahib sulle uurivalt otsa ning sul ei ole oma pilku kuhugi pöörata, sa ei või teda liigutadagi, sest siis kohe külvad sa tema hinge esimese kahtluse-sinepiivakese. Aga nõnda liikumatult inimesele tema ainukesse silma vahtida ja siis temale lausa valetada, seda Indrek ei saanud. Ta ei katsunudki seda teha, sest ta tundis, et ta hakkaks tingimata kogelema ning punastuks, millega oleks kõik lõpetatud. Sellepärast valiski ta isand Mäebergiga asju ajades teise tee: ta ei valetanud otseteed, nagu nõudis maja kord, vaid ta hakkas asju rääkima, mida polnud kuski olemas. Nõnda võis ta väga hästi isand Mäebergi ainukesse halli silma vahtida ja oma ametikohuseid korralikult täita.
„Mis te küll täna minuga teete, härra Mäeberg, seda ei tea ma,“ rääkis Indrek ähkivale ja pühkivale külalisele tooli kohendades, et ometi midagi teha ja mitte ainult otsa vahtida. „Mul on lihtsalt piinlik ja häbi.“
„Jälle mitte midagi?“ küsis Mäeberg hingeldades.
„Veel hullem,“ vastas Indrek. „Lähemal ajal pole vist lootagi.“
