XIV.
Indreku sonimise katkestas uksekell. Kui see kõlises, pidi keegi välisuksest tulema või minema. Nagu oleks inimestel kell kaelas. Jah, siin pidi olema igaühel kell kaelas, kes tahtis pääseda majja või majast. Niisugune oli maksev kord. Aga see kord maksis ainult esiukse kohta. Tagauksest minnes ei kõlisenud kellegi kell. Seal läksid lihtsalt, muud midagi, läksid ja pöördusid pahemat või paremat, nagu soovisid, aga pöörduma pidid, muidu ei saanud. Linnas on ikkagi nõnda, et kui tahad kuhugi saada, siis pead pöörduma, pead õigel ajal ja kohal pöörduma, sest muidu on sul tingimata midagi põiki ees. See pole see, mis maal. Seal on teisiti. Seal pole muud kui mine, astu toauksest välja ja hakka kohe minema, ikka otsekohe edasi, ehk olgu siis, et sa ise vabal soovil kuhugi pöördud. Tulevad sul vastu kraavid, neil on trummid peal või neist hüppad sa üle. Jõgedel on sillad või voogudel uued ja vanad tõkked, kõik aina selleks, et inimesed pääseksid otseteed edasi. Põldudel on peenrad kui nöörid ja läbi pääseb kartuli- ja rukkivagudestki. Rabaski on laugaste vahel seljandikud, kust inimesed teed leiavad, kui nad aga soovivad, ja mingu nad öösi või päeval, see on nende eneste asi. Ainult kui öösi, siis parem kuuvalgel, nõnda on parem Aga mine katsu linnas mõnest majast üle või läbi pääseda, liiatigi öösi. Ehk kuigi pääsed, siis kuhu sa saad? Räpasesse hoovi, mis haiseb, või mõne teise maja ette, millest peaks jällegi üle või läbi minema, kui tahad edasi saada. Nõnda tüdined varsti ja mõistad, et siin pole see, mis maal; siin pead aina ümber nurga, aina pahe-
211
