„Ei, võttis ainult ukse vahelt kirja vastu,“ vastas Indrek.
„Sel vanal narril tuleb ka veel aru pähe,“ arvas härra Maurus siis, millele Indrekul midagi polnud juurde lisada. Aga üksi jäänud, kordas ta ebateadlikult endamisi: „Ära unusta kunagi selle nime, keda armastad,“ millele järgnes natukese aja pärast: „Aga keda ma siis armastan? Armastan ma kedagi?“ Ei, ta ei armastanud kedagi, mitte kedagi. Talle näis, et ta ei armasta õieti oma isa ja ema, õdesid-vendigi. Armastas ta ehk Vargamäge? Praegu tundus talle, nagu ei armastaks ta sedagi, nii et maksaks tema nime meeles pidada. Kõik paistis äkki kaugena ja ükskõiksena. Aga ometi kandis ta kõigi nende nimesid meeles, nagu armastaks ta neid kõiki.
„Sakslase loba,“ lausus ta endamisi ja lisas juurde: „Koopula, koopula!“ Samal ajal pistis ta käe tasku ja leidis sealt kaks tassikõrva, võttis nad välja ning vaatles neid peos. Kaks uut tassikõrva! Õieti oleks pidanud neid olema kolm, aga ühe, selle viimase, viskas ta ära. See ei meeldinud talle. Pealegi, milleks kolm, kui kahest aitab. Ja kahest aitab tingimata. Aitab!
„Kumb on minu, kumb tema murtud?“ küsis ta endalt.
Aga vastust ei teadnud ta täna ega teadnud kunagi. Kaks nimetut kõrva, tassikõrva! „Ära unusta kunagi selle nime, keda armastad!“ kordas ta jällegi. Aga kui ta on nimetu nagu need tassikõrvad? Kui neid on mitu ja kui nad on kõik ühesarnased, nagu need siin? Kui on mitu nime, kui on lõpmata hulk nimesid? Kui on Ramilda, Rimalda, Marilda, Miralda?… Jah, kui on lõpmatu hulk, kas siis on võimalik kõiki meeles pidada, kui armastad? Ei, siis ei ole võimalik. Armasta kuis tahad, ikkagi ei ole võimalik. Lõpmatu hulk on sama hea, nagu polekski midagi, nagu oleks nimetu. Ridalma, Radilma, Diralma, Darilma, Ramaldi, Maraldi!… Kui iga uus nimi looks nagu uue nimekandja, et sa ei teagi, mis on tähtsam, nimi või asi ise — asi või see, mis sa temast arvad, usud, tunned… Asi ongi see, mis sa temast tunned.
209
