les, noormees. Niisugune on naine ja seda õppisin ma armastusest. Ometi ei mäleta ma tema nime tänapäevani ja sellepärast kahtlen ma mõnikord, et kas ma ikka tõsiselt teda armastasin. Sest miks ei unusta ma Rheini ja Frankfurti? Või ei armasta ma neid? Peab ehk inimene ainult nende nimed meeles, keda ta ei armasta, ja unustab ehk nende omad, keda ta tõepoolest armastab? Mõistate, noormees, milline kuristik siin ammutab? Unustada ainuke, keda sa armastanud! Ainuke! Ning siis tuleb surm. Ja sa mäletad kõiki, kõiki, mitte aga seda, keda sa kord armastasid. Jah, surm tuleb tingimata, isa mul ootab teda juba väljas ukse ees päikesepaistel. Aga nüüd ütles härra Maurus mulle tunnid üles. Miks ta seda tegi? mis te arvate? Õige põhjus? Ma ütlen teile, noormees: ma ei mäletanud teie nimesid, aga kui õpetaja ei mäleta õpilaste nimesid, siis ei armasta ta neid. See on õige põhjus. Härra Maurus märkas seda, teiegi märkasite. Sest mis õpetaja see on, kes ei armasta oma õpilast, kes ei armasta temas tulevast, arenevat inimest, kaasinimest, kaasvõitlejat igaviku rajal üliinimese suunas. Õige, õige! Mina, õpetaja, ei armastanud teid, ei õpetanud teile armastust, kuis võisite siis teie mind armastada! Ei, teie ei võinud. Seda mõistan alles nüüd. Nõnda kannatas inimsus, tõsine inimsus ja teie. Aga õpetaja peab ometi olema inimene, tõsine inimene. Õpilane maksab küll temale palka, aga õpetaja peab siiski jääma inimeseks. Mõistate? Õpetajas on inimest, koolidirektoriski on pisut. Härra Maurus ütles mulle küll tunnid üles, aga ka temas on inimest, vististi on. Mis te arvate, kas härra Mauruses on pisut inimest? Mina arvan, et ikkagi on. Ja teate, miks ja mis ajast saadik ma seda arvan? Eilsest päevast saadik, sellest silmapilgust, kus ta teiega minu juuresolekul midagi omas keeles rääkis, mis teid muigama pani. Mina, õpetaja, teie inimsuse eeskuju, ei muianud, aga teie tegite seda. Ka need paar venelast ja üks lätlane jäid tõsiseks, ainult teie ühes direktoriga muigasite isekeskis. Ja siis mõtlesin ma: temas ehk on ometi pisut inimest, kel on oma keel ja kodumaa, pisutki kodumaad, kuigi ta asub
207
