klassi poole pöördudes ütles ta sellele eesti keeli, kuna ta ise üle prillide vahtis:
„Nüüd te näete, kui loll see sakslane on. Nõnda on olnud ta seitsesada aastat.“
Ja vähe puudus, siis oleks ta oma parema käe harakil sõrmedega silmade ees vehelnud, et sellega tähendada: tal on arust puudus. Aga õigel ajal langes tal käsi tagasi, raputas ainult oma halli pead ja ütles:
„Ja minu väike hea poiss pidi selle sakslase pärast ilma asjata peksa saama! Aga meie oleme ikka sakslase pärast peksa saanud, ikka tema pärast. Häbi! Võtke sellest õpetust!“
Ja õpetaja poole pöördudes lisas ta saksa keeli:
„Nüüd võite jätkata, ma ütlesin neile kõik.“
Ütles ja läks. Aga härra Schulz ei esitanud õpilastele enam ainustki grammatilist küsimust, kartes vastuseks kuulda koopulat. Järgmisel päeval, kus tal koolis ei olnud ainustki tundi, andis härra Maurus Indrekule pärast lõunat kirja ja käskis selle viia härra Schulzile.
„Hoidke seda hoolega,“ ütles ta, „siin on raha sees. Andke kiri ära ja tulge kohe. Mitte rääkima jääda, mitte seda vana narri kuulata, sest tema armastab rääkida, kui keegi teda kuulab.“
Kirja aadress juhatas Indreku linnaserva, kus voorimehed ühes vankri ja hobusega kevadeti porri mõnikord kinni jäid. Kuski väikeses hoovipealses majas asus härra Schulz. Ukse ees väljas pakuvirnal istus keegi taaditudike märtsikuu päikese paistel. Indrek küsis temalt härra Schulzi, aga vanake ei vastanud, nagu viibiks ta nii sügavais mõtteis. Ukse avas Indrekule härra Schulz ise.
„Aa, see olete teie!“ hüüdis ta, nagu oleks tal Indreku tulekust üpris hea meel. „Olge head, olge head, astuge sisse, astuge sisse. Mul käib nii vähe külalisi, et…“
„Mul on teile ainult see kiri ära anda,“ ütles Indrek.
„Astuge nüüd sisse,“ mangus härra Schulz. „Sil-
