tegi see vanamehele nagu naljagi, aga kui lõpuks kogu klass ainult „koopula, koopula“ laulis, kaotas ta kannatuse ja käsutas Indreku direktorit kohale paluma.
„Ära mine,“ keelasid teised eesti keeles, mida õpetaja sugugi ei mõistnud, sest ta oli hiljuti kustki Volga mailt Baltimaale tulnud. „Ära kuula sakslase käsku, las ta läheb ise.“
Ja Indrek ei läinudki, vaid ütles õpetajale:
„Teised ei lase mind minna.“
„Mina, õpetaja, käsin teid,“ ütles Schulz mõjuvalt.
„Klass on vastu,“ ütles Indrek ja jäi paigale.
„Siis lähen ma ise,“ ütles härra Schulz ähvardavalt ja lahkus klassist ning, kuna härra Maurus juhtus parajasti kodu olema, ilmus ta tema saatel varsti tagasi.
„Kus on see, kes ei tulnud härra Maurust kutsuma?“ küsis direktor.
„See siin,“ näitas õpetaja Indrekule.
„Paas, miks ei täitnud te härra Schulzi käsku?“ küsis direktor Indrekult, jäi tema ette seisma ja vahtis talle ainiti otsa. Ja kui Indrek kohe ei vastanud, pöördus direktor õpetaja poole küsimusega: „Teie käskisite seda pikka tulla?“
„Mina käskisin, aga tema ei läinud, ütles, et klass on vastu,“ seletas õpetaja.
„Teie häbemata inemine!“ karjus direktor eesti keeli Indreku nina all, nagu tahaks ta külge karata. „Teie suur ja pikk niisuke! Mis on teil selle väikse ja madala klassiga tegemist, kui kooliõpetaja käseb? Kooliõpetaja on siin härra Mauruse asemik ja tema sõna peavad kõik kuulma. Kas teie peate minu sõna kuulma?“
„Jah, pean,“ vastas Indrek.
„Miks te siis härra Schulzi sõna ei kuulanud, sest tema on minu asemik?“
„Ma ei teadnud, et…“ tahtis Indrek öelda.
„Mis?!“ karjus direktor. „Teie ei teadnud, et kooliõpetaja on minu asemik? Teie arvasite, et see väike Lible seal on minu asemik. Teie teete mulle oma pikkuse ja rumalusega selle sakslase ees häbi. No mis ma pean talle ütlema?“ Ja pöördudes õpetaja poole ütles
201
