mide poole, et kostaks kõik, mis kostma peab. Nõnda muutus seisukord söögitoas kõigile otse väljakannatamatuks. Isegi Ramilda sai sellest osa. Enne võis ta vahete-vahel tükid ajad poistega omasoodu söögitoas lobiseda, nüüd polnud see enam võimalik: ta pidi sealt kas jalamaid lahkuma või tädi kuulas iga sõna pealt. Aga tädi ei tahtnud midagi kuulda, kui ta valvas tassikõrvade järele.
„Ma tahan katsuda, kas tassidel seisavad kõrvad küljes või mitte,“ kordas pr. Malmberg, nagu ajaks ta kellegagi jonni. Aga tema ei mõelnudki jonnida, vaid temal oli niisugune kindel iseloom, et kui hakkab midagi tegema, siis teeb lõpuni, teeb kas või eluotsani, kuigi peaks ise kõige pealt kannatama selle käes. Nagu nüüdki! Sest mis sai ta selle eest tasuks, et ta valvas söögitoas politseikordnikuna? Ei midagi! Ainult mälestuse, et vürst pidi tol korral ikkagi söömata lahkuma, pidi isegi härra Mauruse arvamuse vastu lahkuma, mis oli muidugi väga tähtis, sest pr. Malmberg hindas oma iseloomu kindlust ja tahte teostust õieti alles siis, kui see põrkas vastastikku kellegi teise omaga. Aga ometi oli see ikkagi ainult mälestus, kuna tassikõrvade valvamine oli igapäevane elu, mis vältas päevast päeva, hommikust õhtuni ja oli lõpuks hirmus väsitav, tüütu ja närveeriv. Rikkus meeleolu! Kõik panid tähele, et uued lauanõud rikkusid pr. Malmbergi meeleolu. Sellepärast oli pisut ebaloomulik, kui Ramilda kord Indrekule nagu mõnda saladust sosistas:
„Tädi on nüüd väga kuri.“
„Miks nii?“ küsis Indrek poolsosinal vastu, nagu oleks see ka temale saladuseks.
„Uute tasside pärast,“ seletas Ramilda.
„Miks siis?“ päris Indrek.
„Et neil on kõrvad küljes.“
„Aga võib ju ära murda,“ naljatas Indrek.
„Just, seda minagi,“ naeratas Ramilda saladuslikult. Ja nagu oleksid nad kahekesi milleski juba kokku leppinud, kahmas ta Indreku käest — just poisi sõrmede vahelt — uue roosilise tassi ja, enne kui see sai takistada, kõpsatas tassikõrv vastu lauaserva ning oligi
195
