virnad. Ja nõnda siis ta kahmaski esimese tassivirna ja virutas selle raksatades põrandale, kuna ta ise karjus, vahtides proua Malmbergile näkku:
„Andke süüa!“
„Teie olete hull!“ karjus proua Malmberg talle vastu, ilma et oleks ennast paigalt liigutanud.
Jälle raksatasid riistad põrandale ja purunesid tuhandeks tükiks, mis kargasid üle kogu toa laiali.
Tüdruk põgenes hirmunult ukse juurde ja vingus sealt:
„Proua, proua, lubage, et ma toon talle midagi, muidu peksab ta kõik puruks!“
„Sina ole vait!“ karjus proua Malmberg vastu ja taganes ka ise ukse poole, eemaldudes nõnda hullunud mehest. Ja pöördudes Indreku poole, kes ka püsti karanud, käskis ta:
„Ütelge talle veel kord kindlasti, et ta süüa ei saa, lõhkugu või kogu maja.“
„Ah ei saa?!“ karjus vürst Indrekule vastu, kui see oli talle proua Malmbergi sõnad edasi andnud, ja kahmas laualt ühe käputäie riistu teise järele, et neid hirmsa raginaga põrandale virutada. Vististi oleks ta nad kõik kuni viimseni hävitanud, kui mitte Ramilda poleks siia sattunud. Ta ei pannud teiste hirmunud nägusid tähelegi, nägi ainult vürsti, kes töötas kui hullumeelne.
„Kui kena, kui imekena!“ hõiskas ta rõõmu pärast, kui vürst käputäie riistu põrandale virutas. „Niisugust müra pole ma veel ühelgi ilutulestikul kuulnud!“
Need sõnad räägiti saksa keeles ja sellepärast ei võinud vürst neist aru saada, aga ta kuulis uut häält ja vaatas tagasi. Ning nähes, et Ramilda seisab õnneliku näoga keset tuba ja vaatleb tema laastavat tegevust, tuli tal nagu aru uuesti tagasi ja ta peatus oma askelduses.
„Veel kord!“ palus Ramilda vene keeles. „See oli nii ilus: trrrahhh!“ kiljus ta rõkatades. Aga vürst seisis kui uimane keset killustatud riistu ja ei liigutanud end.
191
