aastate pärast oleks võinud ta taibata, kuivõrt palju oli Ollino sõnades tõtt, aga siis oli ta juba need sõnad unustanud.
Tigapuu ei katsunudki Ollinole vastata, vaid ütles Indrekule:
„Lollus on sinusugusega õigusest rääkida, sinul pole sellest veel aimugi.“
Ta tegi minekut. Aga lävel pöördus ta ümber ja lisas endistele sõnadele juurde:
„Seda ma sulle siiski ei kingi, pea meeles. Kui veel juhtub, siis…“
Ning Ollinole ütles:
„Ja et sina selle üle ainult rumalat nalja heidad, seda poleks ma sinust tõesti mitte uskunud. Sest kõige pealt oleme meie ikkagi kooliõpetajad, järelevaatajad, korrapidajad, see aga seal ainult koolipoiss, sedagi mitte täiesti. Tõepoolest, ma imestan väga!“
„Mina ei imesta põrmugi!“ hüüdis Ollino lahkuvale Tigapuule järele.
Aga Indrek pidi järgmisel päeval Tigapuuga kaasa imestama, kui preili temalt söögitoas küsis:
„Kas see on tõsi, et teie läksite Tigapuuga minu nime pärast riidu?“
„Teie nime pärast mitte, niipalju kui mina tean,“ vastas Indrek, kuna tal omal meelde tulid Ollino sõnad: kui inimene on armunud, siis arvab ta, et tal on õigus petta.
„Kuis nii? Mispärast siis?“ küsis Ramilda, nagu oleks tal millestki kahju.
„Mina laulsin ainult Midli-Madli, Kidli-Kadli — seda pääsukese laulu.“
„Oli see tõesti nii?“ usutas Ramilda ja vahtis Indrekule nagu pettunult otsa.
„Tõepoolest, preili,“ kinnitas Indrek.
„Seda ma küll ei usu,“ ütles Ramilda. „Te räägite küll alati tõtt, aga nüüd te luiskate. Ja teate, miks? Te häbenete mulle tunnistada, et te minu nime kordasite.“
„Miks ma seda peaksin häbenema? Ei, ma ei häbeneks,“ ajas Indrek vastu.
