Indrek ei vastanud, kolistas ainult taldrikute, nugade ja kahvlitega.
„Miks te õieti siin olete? Et leiba lõigata ja lauda katta?“ küsis preili.
„Et õppida,“ vastas Indrek.
„Millal te siis õpite, kui te alati tööd teete, kuhugi jooksete või all toas istute? Öösigi ju pole rahu, siis kõliseb kell, see kostab ju üles. Teie teete ust lahti, eks?“
„Mina,“ vastas Indrek.
„Näete, ma tean sedagi. Millal te küll õpite?“
„Selleks on aega küll!“ kiitis Indrek, et oma seisukorda pisutki paremana paista lasta.
„Mida te kõige rohkem armastate? Lateinisch, nagu papa ütleb, mis? Papa arvab ikka, et kõik õpivad aina Lateinisch. Mina teda ei armasta, sest mis ma temaga teen, kuhu ma temaga lähen. Mina armastan saksa keelt, see on kõige ilusam. Teie saksa keelt ei oska? Kui kahju! Siis poleks vaja vene keelt rääkida. Miks te ei õpi? Tahate, ma õpetan teile? Hakkan teiega ainult saksa keelt rääkima, nur Deutsch! Iga haritud inimene räägib saksa keelt, sest ilma saksa keeleta polegi haridust ega haritud inimest. Seda ütlevad kõik — papa, tädi, kõik, kõik, die ganze Welt. Und was können wir gegen die ganze Welt? Verstehen Sie?“
Ja kohe hakkas ta õpetusega peale, võttes näitena taldriku, noa või kahvli ja küsides: „Was ist das?“ millele Indrek pidi vastama saksa keeli.
„Nõnda ei lähe teil aeg kaduma: teete tööd ja õpite ühes sellega saksa keelt. Nagu praegugi: was machen Sie jetzt?“ küsis ta, kui Indrek leiba lõikas. „Ja mina leidsin omale elu-ülesande: hakkan poistele saksa keelt õpetama. Olen kasulik, teen tööd,“ rõõmutses preili. „Kõige pealt õpetan teile saksa keele selgeks. Teie saate varsti hakkama, teil on juba ots käes. Nur Vocabeln, Vocabeln, Vocabeln! Kui keel on kord valmis painutatud, siis pole enam midagi. Aller Anfang ist schwer! Siis võite preilidega jalutama minna, haritud preilidega, sest haritud preilid räägivad väljas ainult
177
