Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/171

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Mooseski. Aga vana Maurus elab alles ja Dr. Hurt ühes professor Köhleriga. Teised on surnud, peale Hermanni, kellest pole asja. Ja rahvas leinab, sest pole enam mehi, kes ajaksid tema kasu taga. Härra Maurus on veel üksinda eesti rahva kasude eest väljas, üksinda oma halli peaga. Ja tema ei taha selle eest muud kui pisut tõtt, ainult pisut puhast tõtt, nagu Jehoova Siinai mäel. Ja teie peate tema Mooses olema, kes kuulutab tõtt rahva kasu pärast, et ta ei tantsiks enam oma kuldvasika ümber. Rahva kasu pärast peab olema tõepalg pööratud mitte rahva, vaid Jehoova poole. Härra Maurus peab tõtt teadma, mitte rahvas. Kool on minu rahvas, minu Iisrael ja Iisrael ei pea mitte Jehoovast, vaid Jehoova peab Iisraelist tõtt kuulma. Mooses ei annud Iisraelile tervet kuldvasikat korraga, vaid tegi ta peeneks — nõnda andis ta. Ka meie ei või oma Iisraelile tervet tõde korraga anda, sest rahvas kaotab aru, kui ta saab terve suure tõe korraga kätte. Rahvas läheb hulluks ja hakkab tantsima ning lõhkuma. Aga te nägite, mis sünnib, kui rahvas hakkab lõhkuma: Goethe ja Schiller läksid prügikasti nii et tolm aga taga. Oli seda tarvis? Oli seda meie rahval tarvis? Sai ta sest kasu? Aga rahvas peab kasu saama, sest mis rahvas see on, kes ei saa sugugi kasu. Ja siis see Slopašev: miks Goethe ja Schiller ja miks mitte Gogol ja Puškin? Kas ma selleks võtsin ta oma majja? Ma võtsin ta ju, et ta räägiks minu poistega vene keelt, et ta kasvataks mu poissa. Aga tema hakkab purustama! Venelasel vene süda. Aga vana härra Maurus tunneb vene hinge ja südant. Olen omad riivid igal pool ette lükanud, Slopaševi härra Maurus ei karda. Peeneks jahvatatud kuldvasikaga lükkab vana härra Maurus omad riivid sõprade juures ette. Sest kui poleks sõpru, siis pandaks kool kinni, venelane ei küsi ju rahva kasust, sakslane ka ei küsi, eestlanegi ei küsi, tema on saksik või venik, mitte eestlane. Aga härra Maurus küsib ja tema koputab kas või kümne ukse pihta, koputab ilusa, noore kuldvasikaga, sest seda armastab venelane…“

Ei tea, millest või kuidas see tuli, aga direktorit

171