armastuse algus. Kui härra Maurus ütleb vaesele poisile, ta peab tõtt kõnelema, siis peab ta seda tegema ja ei mitte enam tõde kartma, vaid ainult armastama, üle kõige armastama. Tõde, see on Jehoova pale, mida Mooses tohtis ainult selja tagant näha, enne kui läks käsulaudadega rahva juure. Kas mõistate — rahva juure! Ja rahvas! Rahvas ei näinud tõde selja tagantki, tema sai ainult käsud. Teie olete minu Mooses ja mina olen teie Jehoova ja teie peate tõepalge pöörama minu poole, et mina teda näen ja käsen. Kuid teie ei taha minu Mooses olla, teie ei taha tõepalet pöörata minu poole; aga kuis siis mina võin teid lasta ilma rahata ladina keelt õppida? Kas Mooses rääkis Jehoovale tõtt, mis te arvate?“
Aga Indrek ei vastanud, sest tema mõtles millestki muust.
„Ma küsin: kas Mooses rääkis Jehoovale tõtt?“ ütles direktor valjemalt.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek, sest tema peas kippus kõik segi minema.
„Mis ta tegi, kui rahvas tantsis kuldvasika ümber? Kuhu ta läks?“
„Läks üles Jehoova juure,“ vastas Indrek.
„Ja mis ta ütles seal?“
„Ütles, et — rahvas on kuldvasika teinud.“
„Näete! Kas ta ütles „muldvasika“? Ei, ta ütles selgesti „kuldvasika“. Aga kas ta oleks võinud salata, vaikida, valetada?“
„Jah, oleks võinud,“ arvas Indrek.
„Õige! Ta oleks võinud, sest inemine on oma tahtmises vaba. Inemine on vaba! Mooses oleks võinud vaikida ja Jehoova poleks kunagi tõtt teada saanud, sest tema ise ei võinud oma palet rahva poole pöörata, et see patune rahvas ei sureks. Ainult Mooses võis teda selja tagant näha, sest Mooses oli kange mees, kõige kangem Iisraelis. Noh, aga mis te arvate, kas Mooses jahvatas kuldvasika peeneks ja jootis ta veega rahvale?“
„Jah jootis,“ vastas Indrek.
„Arvate teie tõesti, et Mooses seda tegi? Mooses
