hike, vana ega noor, siin võib ainult härra Maurus üksi. Tema ainuüksi! Kui tema ütleb: sa lähed, siis läheb see, ning: sa jääd, siis jääb see. Aga sel pikal ei ole täit aru, temale peab härra Maurus alles täie aru pähe panema; see on tema kohus jumala ja inemiste, keisri ja eesti rahva ees.“
Ja pöördunud eriliselt Vuti poole, ütles ta sellele saksa keeles:
„See pikk Tere-tere on päris õige mats, see päris õige. Tema ütleb: härra Mauruse esimese järgu õppeasutus õpetab valetama. See on tal suurest õppimisest, suurest ladina keelest, sellest on see kõik sel pikal Tere-terel.“
Ja ta vaatas üle prillide Vutile otsa, vehkis parema käe harakil sõrmedega oma silme ees ja raputas pead, mis pidi märgiks olema, et see inimene on puudulik.
„Minge nüüd,“ ütles direktor siis äkki teisel toonil, nagu oleks tal midagi erilist meelde tulnud. „Ja miks olete siin? Miks mitte klassis õppimas? Mis on kell? Ruttu klassi, teil pole praegu siin midagi tegemist.“
Nende sõnadega lõppes „kohtunikkude“ kõrge ülesanne. Indrekule andis direktor käega märku, et see temale järgneks — üles tuppa, kus algas nelja silma all päris pinnimine.
„Kuidas võite teie teiste ees härra Maurusele öelda, et teie võite ära minna?“ algas direktor. „Kuhu teie lähete, kui teil ei ole raha? Kus õpetatakse teile ladina keelt, kui teil ei ole maksa?“
„Ladina keel jääb siis õppimata,“ vastas Indrek.
„Teie olete hull, teie olete tõepoolest hull!“ hüüdis direktor. „Teie tulete siia, ct ladina keelt õppida, ja kui härra Maurus laseb teid ilma rahata õppida, siis ütlete: jääb õppimata. Ladina keel jääb õppimata! Kas te siis põrmugi ei mõista, mis te räägite? Mis te siis õieti tahate? Tahate, et härra Maurusel peavad ainult niisugused puupead olema, nagu need kolm seal all seisid, ühel nägu nii, teisel nii, kolmandal nii.“ Direktor püüdis iga nimetatu nägu jäljendada. „Arvate, et niisukeste nägudega õpitakse ladina keelt ja algeb-
