„Teie ise, härra Maurus,“ vastas Indrek vaikselt ja nagu endalegi ootamata.
„Häbemata! Häbemata!“ karjus direktor ja hakkas mööda suurt tuba edasi-tagasi jooksma. „Herr Ollino, Herr Ollino! Herr Ollino, olete kurt või?! Tulge siia, tulge jalamaid siia! Häbemata inemine! See häbemata inemine!“
Aga härra Ollino ei ilmunud: tema toa uks oli lukus. Tema asemel juhtusid tulema Vainukägu, Vutt ja Laane. Need siis kutsuski direktor õigusemõistjaiks iseenda ja Indreku vahele.
„Kuule, sina Vainukägu,“ ütles direktor, „sa laulad lauluraamatust ja loed teistelegi testamenti ette; ütle oma puhtast ja õiglasest südamest, kas härra Maurus on sind või kedagi teist õpetanud valetama. Kas on? ütle! On ta sind õpetanud?“
„Ei ole,“ vastas Vainukägu ja seadis oma püksitriipu, nagu oleneks sellest otsitav tõde.
„On ta sind õpetanud?“ pöördus direktor Vuti poole.
„Ei, härra Maurus,“ vastas Vutt ja püüdis Vainukäo väikest sõrme, et hakata nokitsema selle küüne kallal.
„Ja sind, Laane?“ pöördus direktor selle poole, kes seisis kohmakalt ja nurgelisena oma pikkade ja kõverate käsivartega, pilk nagu sissepoole pöördud, sest ta tuletas kramplikult meelde, kuis on „valetama“ ladina keeli.
„Ei,“ vastas poiss, nagu ärkaks ta äkki unest ja teeks mh!
„Tres faciunt collegium,“ ütles direktor pühalikult. „Ja see häbemata pikk siin ütleb, et härra Maurus on õpetanud teda valetama. On mul mõni valetamise kool? Kas ei kinnita härra Maurus alati: tõde, tõde, ainult tõde? On see nii, Vutt?“
„Tõde, tõde, ainult tõde,“ kordas poiss ja ajas keeleotsa alumise huule ja hammaste vahele.
„Ja sina, Vainukägu?“ küsis direktor sellelt.
„Tõde, tõde, ainult tõde,“ kinnitas Vainukägu ja lõi silmad pükstele, kas triip õieti.
