„Näete, teie olite kodus ja pidasite kõrda. Iga aus inemine on kodus ja peab kõrda, kui härra Maurus on väljas. Aga härra Ollino ei pea kõrda ja nüüd on Goethe ja Schiller prügikastis. Mõistate? Goethe ja Schiller! Jürka pühkis välja, meie oma Jürka, tema on kange pühkima. Läksid ilma luigelauluta, sest meie luik ei laulnud enam. Tegi ainult hirmsasti tolmu. Muidugi, Goethe ja Schiller tegid ka tolmu, juba eluajal tegid. Hea, et polnud Heinet, see oleks veel hullemini tolmanud. Heine on juut, sellepärast sakslased ei armasta teda. Juut mis juut, aga laulis, nii et tolm aga taga. Juut oskab laulda, oo, juut oskab! Sellepärast teda ükski ei armasta. Venelane ei oska, teda armastavad kõik. Meie ka armastame, sest venelaste keiser on ka meie keiser. Jumal keisrit kaitse sa! Eile lauldi seda suure vaimustusega. Venelasel on vaimustust. Eestlasel ka, kui on venelasel. Härra Maurus armastab vene vaimustust ja sellepärast käib ta vene seltsis. Härra Maurus peab käima, aga kus on härra Ollinol käimist? On tema koolidirektor? Ajab tema eesti asju venelaste juures? Ei, vaid härra Maurus ajab vene seltsis eesti asju. Sellepärast pole tal aega vaadata, kas sakslased on kapiotsast juba maha võetud või on nad alles seal…“
Direktori jutu katkestas Slopašev, kes ilmus oma toa ukse vahele — nägu pesemata, juuksed sasis, püksid rebadel, kandmed peaaegu maani ripakil, pintsak palja särgi peal, krae üleval, et katta paljast kaela ja karvast rinda.
„Härra Maurus, vabandage mind,“ ütles ta käriseva häälega. „Julgen negližees, sest kuulsin teie häält ja tahtsin paar sõna nelja silma all rääkida, et hoiduda teatavaist eksiarvamustest.“
„Härra Slopašev,“ vastas direktor külmalt ja vormiliselt, „minul ei ole saladusi, kui teil ei ole. Mina ajan oma asju avalikult. Palun siinsamas, kui soovite.“
„Hea küll siis,“ vastas Slopašev. „Te muidugi teate, millest ma tahan rääkida — neist kujudest, mida enam ei ole seal kapi otsas.“
Direktor ainult kummardus aupaklikult.
151
