„Kindlasti luiskavad!“ kinnitas Voitinski.
„Noh, siis minge tooge veel,“ käskis Slopašev. „Sorust aitab?“
Poisid põgenesid ukse tagant ja, kui Voitinski välja tuli, palituhõlmad kinni pani, krae üles tõstis ja varnast mütsi võttis, pöördus Elbe kõige viisakamal toonil tema poole:
„Kuhu nii hilja, härra õpetaja?“
„Pisut jalutama, värske õhu kätte kõndima, pea nagu uimane, terve päeva toas olnud,“ vastas Voitinski tõsise, peaaegu pühaliku näoga ja läks, kuna Elbe ta viisakalt läbi koja saatis.
„Katsusin järele: soru pahemal pool taskus,“ ütles Elbe tuppa tagasi tulles. Ja ruttu muretses ta samasuguse pudeli ning täitis selle veega. Siis jäi ta Voitinskit ootama, kellele ta juba välisuksele vastu läks, kus algas kohe lai jutt tehtud jalutuskäigust, ilmast, külmast, taevatähtedest ja kes teab millest. Jutt oli nii huvitav ja kaasakiskuv, et peatas mehi kauemaks külma ja pimedasse kotta ning hämarasse eestuppa kui see ehk harilikult tarvilik. Pealegi juhtus nõnda et kui seisab üks, siis seisab ka teine, aga kui hakkab üks läbi ukse minema, siis tahab ka teine sedasama teha, nii et tuleb tahes või tahtmata kokkupõrge ja trügimine. Lihtsalt naljakas inimestega, kuis nad mõnikord tahavad sama asja samal silmapilgul teha! Ajab südaöösi naerma, ajab vanahärra Voitinskigi naerma, kel oli alguses nii tõsine ja peaaegu pühalik nägu. Aga lõpuks ometi saadi sisse ja Voitinski läks Slopaševi tuppa.
„Käes, näete,“ ütles Elbe. „Veepudeliga läks sisse! Oodake! Kuulake!“
Ei võtnud kuigi kaua aega, kui midagi lendas kõlinal vastu ust ja härra Slopašev hakkas hirmsasti puristama.
„Issand halasta!“ piiksus Voitinski. „Mis on, Aleksander Matvejitš?“
„See on ju puhas vesi!“ möirgas Slopašev täiest kõrist. „Teie teete minuga kurja nalja!“
131
