laika. Ikka istus ta kuski kõveras, jalg põlvel, ja plõnnitas. „Mängib kui kurat“, ütlesid poisid ja kogunesid tema ümber; tulid isegi Baškirtsevi nigelate lugude juurest ära, et balalaikat kuulata. Indrekut valdas ikka millegi pärast nukrus, kui ta kuulis krahvi mängu või nägi tema pruune silmi, millesse nii hea vaadata. Temale jäigi kauaks ajaks kujutlusse, et krahvil on ikka niisugused ilusad silmad ja ta mängib nii hästi balalaikat, et kõik tulevad teda kuulama. Aga see kõik poleks suutnud krahvi nime ja mälestust unustusest päästa peale tema lahkumist (sest tema ei jäänud kauaks siia), kui ta poleks toonud asutisele oma ainukest laulu, mille viis oli soolole määratud esimesel poolel kurb ja unistav, teisel poolel aga, kus laulis koor kaasa, otse pühalikult kaebav. Sõnad kõlasid nõnda:
Koor: |
„Ükskord popil oli peni, |
See laul hakkas esimesest korrast kohe kõigile külge ja seda rahvuse peale vaatamata. Isegi härra Slopaševit kuuldi teda mõnikord kaasa örisevat. Voitinski aga matsutas seda laulu kuuldes oma koltunud suud ja kordas:
„Oi neid lollpäid! Oi neid ogaraid! Oi neid idioote!“
Need olid tema sõnad ja nende sõnade pärast ei saanud ta mitte kaasa laulda. Aga naerda ta võis lauljaid kuulates, naerda küll. Naerda ja sõimata! Tema sõimu ei pannud keegi aga tähele, sest lõpmatut laulukest lauldi veel siiski, kui Voitinski kõrvad olid juba ammu igaveseks kurdid ja tema suu mulda täis. Võimalik, et see laul eluea poolest mattis isegi krahvi, oma tooja, sest kunst on ju pikk, inimese elu lühike. Aga selle kohta polnud teateid, sest krahvist kuuldi
