tast hoida, kui ta raha ei maksa. Härra Maurusel pole ometi läti kool, vaid puht eesti kool, eesti keel ja meel. Sellepärast ei võigi sakslased ja venelased härra Maurust kannatada, paneksid ta poeukse kohe kinni. Sakslased tingimata kohe! Ja venelased ka, sest nemad ei kannata eestlast, ei armasta. Ükski ei armasta eestlast, eestlane isegi ei armasta. Venelane armastab venelast, sakslane sakslast, lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta, tema armastab venelast ja sakslast — niisuke on eestlane. Aga eestlane peab eestlast armastama, nagu armastab teda härra Maurus. Muulane toob küll raha, aga teda härra Maurus ei armasta, teda mitte. Muulane on raha pärast. Sest muulane on laisk või muidu koolist välja visatud, ja kuhu ta siis läheb? Tuleb härra Mauruse juure ja toob kaugelt maalt raha. Aga mitte teda armastada, sest muulane on petis ja valelik, õpetab ka meie poisid härra Maurust petma ja temale valetama, sest eestlane armastab õppida. Oo, eestlane õpib!… Nõnda jah, lätlane läheb ja asja võtavad eestlased oma kätte. Ja kui meie kaks eesti meest selle asja oma kätte võtame, siis peab ta minema. Aga täna lähete veel üles magama, täna veel…“
