„Jah, oleks ma kohe,“ kohmas Indrek vastu.
„Ikka kohe,“ kinnitas direktor ja lisas: „Aga mis nõu me siis nüüd leiame, mis te arvate?“
Indrek ei osanud midagi arvata.
„Kas härra Maurus peab naiste pärast oma kooli kinni panema või peate teie oma õppimise pooleli jätma? Pooleli selle naise pärast? Aga ega te ei valeta, räägite tõtt? Teil ikka on naine, kes lubas? Härra Maurus tahab tõtt teada, sest peaasi on tõde. On ta vana või noor?“
Indrek nimetas Maie aastad.
„Siis on ta ju vana!“ hüüdis direktor. „Ja meie kaks lolli uskusime vana naist! Vana naist ei tohi kunagi uskuda, mitte kunagi. Oleks ta veel mõni aasta vanem, siis poleks ta meile seda viitki rubla saatnud. Nüüd saime vähemalt sellegi kätte. Ja et oleks kindel, siis kirjutame ta kohe raamatusse. Raamat pole naine, tema ei valeta. Pane sinna tõde sisse ja võta pärast nagu kulda. Iseasi, kui valetad raamatusse, siis valetab ka raamat. Ja kuis on selle naise nimi? Mai? Noh, siis kirjutamegi raamatusse: Maielt saadud viis rubla, et oleks täieline tõde.“
Nõnda rääkis direktor kirjutades. Ja kui ta oli Indrekule näidanud, et Maie viis rubla tõepoolest sisse kirjutatud, jätkas ta:
„Ja nüüd siis mõtleme, kas härra Maurus paneb oma kooli kinni või astute teie koolist välja. Sest härra Maurus peaks oma kooli kinni panema, kui iga õpilane tooks talle ainult viis rubla. Maurusel ei ole raha, temal ei ole midagi. See majagi pole tema oma, vaid tütre-ema pärandus. Ja härra Maurus pole tema hooldajagi. Mõistate? Pole oma ainukese lapse hooldajagi. Nõnda! Niisuke on see naiste Wirtschaft. Tütar on rikas, aga isa on vaene, maksab temale üüri. Seegi võlgu! Muidugi, tütar ei jätaks oma isa ja tema poissa hädasse, sest tema on noor, noore südamega, aga tädi on vana. Nõnda siis elame oma naistega: härra Maurus omadega, teie omadega. Aga miks isa ei anna?“ küsis direktor äkki.
„Isal ei ole,“ vastas Indrek.
115
