VIII.
Timusk lahkunud, tuli varsti kaks uut õppejõudu juurde, üks venelane, teine poolakas. Ka need asusid siiasamasse elama ja pidid õpilastega ühes lauas sööma. Venelane Slopašev oli suur ning tugev ja rääkis põrisevalt nagu tõrre põhjast. Jalad olid tüseda kehaga võrreldes lühikesed ning peened ja liikusid käies tippamisi, nagu ei suudaks nad pikemaid samme välja kannatada. Kübarat kandis härra Slopašev ikka pisut viltu ja kaunisti silmadele surutult või vastupidi — pisut kuklasse lükatult, aga mitte parajasti. Härra Slopašev nimelt ei armastanud kuldset keskteed ei kübara kandmises ega ka muus — söögis ja joogis ka mitte. Niisugune oli tema armastus.
Aga tema kaaslane ja pärastine lahutamatu sõber Voitinski armastas parajust, vähemalt mis puutus peakatte kandmisse. Igakord, kui ta oma sametise randiga õpetajamütsi pähe pani, mõõtis ta otsa eest kuidagi kämblaga, et müts oleks täpselt õieti ja määratud viisil pähe surutud. Ei mingit liialdust paremale ega pahemale, ette ega taha. Ka tema sammud olid lühikesed, aga mitte raske keha pärast, sest Voitinski keha oli ju nagu sukavarras, vaid nõtrade jalgade tõttu, mis seisid aina põlved koos, nagu kipuksid nad laiades pükstes lõdisema hakkama. Nägu kortsus ja kitsas nagu kitsejälg, suu vanainimeslikult kahvatu ja lõtv, paar nukrat töntsi silma prillide taga. Nagu oma isiku soovituseks alguses seljas sametkraega õpetajakuub, mida ehtis ülikoolimärk, aga selle asendas peagi paks pruun palitu, sest härra Voitinski kartis hirmsasti külma. Keskmise kasvuga, aga suure kõhnuse tõttu pikana näiv, tuletas ta ettepoole köökus seistes kangesti harakat meelde
