Timusk, kes tahab tudeerida,“ seletas direktor. „Aga miks räägite jumalast, kui õpite saksa keelt? Mis on teil ja sel Timuskil jumalaga tegemist? Härra Maurus teab kõik, härra Maurus kuuleb kõik, sest tema on selle maja jumal. Ja nagu härra Maurus näeb ja kuuleb siin majas, nõnda näeb ja kuuleb jumal terves ilmas. Mis salanõu te peate selle Timuskiga tema vastu?“
„Meil ei ole miskit salanõu,“ ütles Indrek.
„Aga see Timusk, see tudeng rääkis teile ju jumalast,“ ajas direktor peale.
„Ta pole midagi halba rääkind. Ja kui rääkis, siis mitte jumalast, vaid maailma loomisest.“
„Soo, või ka maailma loomisest! Mis ta rääkis maailma loomisest?“
„Ütles, et alguses lõi jumal taeva ja maa…“
„Kas ta ei öelnud, et jumal pole maailma loonud?“ päris direktor.
„Ei seda ta küll ei öelnd,“ ajas Indrek vastu.
„Aga ta ju küsis, kas usute jumalat.“
„Seda ta küsis küll,“ oli Indrek nõus, kui nägi, et vanal asjast aimu.
„Noh, näete nüüd,“ ütles direktor. „Mis on inimesel, kel täis aru peas, teiselt küsimist, usub ta jumalat või ei. On teilt seda keegi enne küsinud? On härra Maurus teilt seda küsinud?“
„Ei ole,“ vastas Indrek.
„Härra Maurus on vana ja tema ei küsi, aga miks küsib siis see noor seal ülal? Miks ta küsib? Kas võib seda täie aruga inimene teha? Vastake puhtast südamest.“
Indrek kõheles vastusega.
„Kas teie olete kellegilt küsind, usub ta jumalat või ei?“ päris direktor.
„Ei ole,“ vastas Indrek.
„Miks te ei ole?“ päris direktor ja vastas ise: „Sellepärast, et teie tulete maalt ja teil on alles täis aru peas. Mis te arvate, on teil täis aru peas?“
„Ei tea,“ vastas Indrek.
„Kuidas?!“ hüüdis direktor. „Teie ei tea, kas teil
