elab inimene, kes räägib nii suurist asjust, nii väikeses toas? Ja nii lihtsas, võiks öelda viletsas? Kuis võib ta nõnda riietuda ja selliseid saapaid kanda? Indrek oli juba ammugi tähele pannud, et Timuski üliõpilasepalitu narmendas voodrilt ja ka pealisriidelt, aga alles täna pani see ta mõtlema. Tema saapad olid sootuks kulunud ja lapitud ning lapi kõrvalt uuesti rebenenud, nii et sokk paistis. Kuipalju neil põhju all oli, seda Indrek muidugi ei näinud, aga kontsad olid viimase võimaluseni läbi tallatud ja viltu vajunud. Seda kõike mõeldes tuli Indrekul äkki meelde, kui palju ta Tigapuuga janditades raha jumalamuidu raisanud, ja tal hakkas sellest rahast hirmus kahju. Mis mõte on anda raha mõnele Tigapuule, kui on olemas Timuski taoline inimene, kes kannab selliseid saapaid ja palitut? Mis mõte on elul üldse, kui on niisugused mõtted, palju niisuguseid mõtteid ja kui neid mõtteid ümbritsevad niisugused närused asjad?
Aga kui ta järgmisel korral jällegi Timuski poole läks, omandas äkki kõik nagu mõtte. Mitte et Timusk nõnda oleks osanud rääkida, seda mitte. Vaid kui Indrek mööda treppi parajasti läks, kuulis ta korraga helisid — nii ilusaid, nagu ei kunagi varem. Ta peatus trepil, peatus tükiks ajaks. Kui ta viimaks söandas edasi minna ja Timuski ukse taha jõudis, siis leidis ta, et helid kostavad tema toast. Ta ei tihanud enne uksele koputada kui mäng vaikis, alles siis. Ja leides Timuski üksinda toast, sai ta aru, et tema pidigi mängima. Samal hetkel, kus ta seda taipas, selgus talle ka nagu elumõte. Jumala eest! Miks mitte arutada nii näruste saabastega nii suuri küsimusi, kui võib nõnda mängida! Kuidas just või miks need suured küsimused ja see mäng kokku kuuluvad, seda ei osanud ta endale seletada, ta ainult tundis, et nad kuuluvad kuidagi kokku. Kindlasti! Oo, temagi ehk võiks nõnda elada, kui ta oskaks nõnda mängida!
„Kas kuulsite, kui ma mängisin?“ küsis Timusk Indrekult selle sisse astudes.
„Mul pani lihtsalt hinge kinni,“ vastas Indrek millegi pärast punastudes.
101
