IX.
Kristi tuli Indreku juurde tähtsa ülesandega, mis pidi olema nii salajane, nagu vähegi olla võib. Põrandaalusedki ei pidanud sellest õieti teadma, teistest rääkimata. Indrek pidi sepitsema mingisuguse üleskutse, mis oli määratud proletariaadile ja kõigile, kõigile, kõigile. Seda üleskutset pidi siis paljundatama ja levitatama, kas või tänavanurkadele üles kleebitama, kui õnnestub, peaasi aga — töölistele vabrikuis pihku pistetama.
Muidugi, Indrek polnud ainuke, kes sepitses seda üleskutset, vaid seda tegid ka teised. Oli peaaegu võistlus, et kes kirjutab kõige parema.
„Ja mõelge ometi, kui meil oleks kõige parem!“ rõõmutses Kristi juba ette.
Aga nagu pärast selgus, kõige paremat pole olnudki. Lõplik üleskutse, mis paljundati ja levitati, oli niiöelda kokku lapitud — tükk ühest, teine teisest algtekstist, et ta oleks tõsine evangeelium, kõigi tema pahede ja voorustega.
Kristile valmistas see suure pettumuse, oli ta ju rippunud selle üleskutse küljes, nagu oleks ta tema hingeõnnistus. Ta oli mugavamaks asjaajamiseks ja lähemaks tööst osavõtmiseks isegi väikse kavaluse välja mõelnud ja see oligi ja jäigi selle üleskutse tõsiseks ning väärtuslikumaks tulemuseks tema isiklikus elus. Nimelt: koridoriukse kaudu Indreku tuppa minna või seal sagedasti käia, oleks torganud varsti teistele majaelanikele silma, eriti proua Passelmannile, kelle pea oli pahatihti oma ukse vahel, niipea kui keegi liigutas teiste uksi.
