gas korrektor, nähes Indreku kimbatust jalgele kohta muretsedes, sest igal pool olid raamatud tüliks. Seda öeldes kirtsutas ta ise imelikult nina, nagu tahaks ta avaldada põlgust või nagu tunneks ta mingisugust halba raamatute haisu. Nina kirtsutades tõmbas ta naha silmade alla kokku, mis muutusid sellest väiksemaks ja nagu kurjemaks ja salalikumaks. Ninakirtsutamist tegi kaasa kogu punane põskhabe, mis ühines kõrvade ääres kohevil juustega ja muutis haruldaselt suure pea üldiseks sasikooks. Ülestõstetud kraega ebamäärast karva kuub paistis piha ja käte ümber laiana ja lotendavana, nagu polekski ta kohane katma seda keha; pärast selgus, et tema pikkus oli sama ohter nagu laiuski. Aga ometi oli kõik otstarbekohane: ülestõstetud krae pidi aitama habemel katta paljast kaela ja kurgualust, kus särgil puudus nööp, ning kuue avarus pidi võimaldama talvel külmaga läbi ajada ilma üliriideta, toppides ainult peaaegu niueteni ulatuva kuue alla midagi paksemat ja soojemat.
„Teie olete Paas,“ ütles kirjastaja, kui oli lõpetanud korrektuuri. „Mina olen teid näinud „Rahva Sõbra“ toimetuses. Jätsin sinna sõna…“
„Mulle ütles härra Bõstrõi,“ tähendas Indrek vahele.
„Seda parem,“ vastas kirjastaja. „Tema on minu sõber. Mina olen Viljasoo, varjunimega Maarjamaa, Muremaa, Mõrumaa jne. Kuulsin, tsensor ei laskvat teid „Rahva Sõbras“ läbi. Ehk annate seda mulle, minu raamatu jaoks, katsun õnne.“
„Kas ta siis raamatus lubab, kui tõmbab lehes maha?“ imestus Indrek.
„Ei luba,“ vastas Viljasoo nina kirtsutades, nii et habe tudises, „aga katsuma peab ikka. Mina kirjastan ainult seda, mis teistel maha tõmmatud või mis teistele ei kõlba, minule on see just paras. Sest maksta ma ju suurt ei saa, võin anda ainult oma kirjandust. Seda võite ise siit põrandalt omale valida, nagu süda kutsub. Kaastöölistele kõrged protsendid. Jah, väga kõrged! Ja mis puutub tsensorisse, siis temaga on nõnda, et täna ei luba, aga homme lubab. Aga ka vastuoksa: täna lu-
