„Mul ei ole siin tuttavaid, paar koolivenda ainult,“ lausus Indrek.
„Peas noortel tuttavad tulevad,“ vastas naine. „Ja seda ärge kartke, et meie teid segame, ei seda ole. Meesterahvas kopsib vahel natukene, aga seda pole kuigi paljuke, sest ega ta päris kingsepp olegi. Tema käis enne vabrikus tööl, aga jaanuaris sai treigi ajal haavata, rikkusid, kurjad, teise käe ära, ei pea enam kirvest ega haamrit. Hea veel, et pahem, nüüd ikkagi teeb ja toimetab teine ja teenib mõne rubla, muidu jumal teab kus me otsaga oleksime olnd. Ja mind ja minu tööd ei kuulegi te, masina vurinat ehk vahel pisut. Aga kui paneme kapi tublisti ukse ette ja ukse lukku, siis pole sedagi kuulda. Ja kui tahate, siis panen ka teiselt poolt vastu ust kapi ning mujal on palksein. Kristil käivad vahel kooliõed, aga need kõik on vaiksed, kenad lapsed, naeravad ehk ainult mõnikord pisut.“
„Tähendab, tütre nimi on Kristi,“ mõtles Indrek.
Ta seisatas ja kuulatas, ilma et oleks lausunud sõnagi.
Perenaine pidas tema vaikimist kahtlemise märgiks ja küsis lõpuks:
„Aga kui küsida tohib, kus olete ametis?“
„Ei olegi,“ vastas Indrek.
Nüüd oli naise käes kord kahelda, kas üldse maksab tuba anda inimesele, kel pole ametit ega teenistust. Ja ometi meeldis see noormees talle. Sellepärast ta küsis: „Mõtlete kohta otsida?“
„Ei,“ vastas Indrek sõnakehvalt, sest vabrikutorude lakkamatu hundamine mõjus temasse millegipärast rusuvalt.
„Siis peate küll olema rikas,“ arvas naine.
„Sugugi mitte,“ naeratas Indrek ja vaatas naisele otsa. Ja see oleks nagu just seda oodanudki, sest ta hakkas südamlikult naerma ja ütles:
„Muidugi, sest mis otsiks rikas meie agulisse, temal on parematki paika küll.“
Aga äkki jäi ta mõttesse, vari lendas tal üle näo ja paar sammu Indrekule lähemale astudes ta küsis saladuslikult:
