ming võis kesta minutit viisteist, kakskümmend, siis tõstis koer äkki Indreku jalalt oma lõõtsutava lõua, kuulatas, haugatas rõõmsalt oma kähiseva häälega ja vänderdas välisukse juurde, nagu tõttaks ta kedagi vana tuttavat vastu võtma.
„Tuleb!“ hüüdis perenaine võidurõõmsalt naeratades. „Ei Riki muidu. Tema teab.“
Aga kui koer oli natukene aega ukse all seisnud, tuli ta niuksudes perenaise juurde tagasi.
„Läks mööda,“ seletas perenaine. „Viimasel ajal teeb ta sagedasti neid tempe: tuleb, aga ukse all jääb äkki seisma, mõtleb ja läheb mööda. Täna muidugi niisama. Küsisin teiselt kord, et miks nõnda, ja tema vastab: katsun, kas saan mööda, kui tahan; kas saan tahta, kui tahan tahta; kas olen vaba, sellepärast. Inimene peab ennast alati proovima, ütleb ta.“
Perenaine rääkis alles, kui koer haugatas uuesti ja vänderdas ruttu-ruttu välisukse poole, mis avanes samal silmapilgul, et härra Bõstrõid tema nääpsukeste ihuliikmetega sisse lasta — põlved ettepoole könksus, piht vimmas, pikavõitu käed ripakil, kael peenike ja nagu liig lõtv suurevõitu pea kandmiseks, mida aitab rinnale suruda tume kaabu. Näos välgatavad mitte niipalju silmad kui prillid, aga hallikas habemes punavad huuled nagu nooruse värskuses.
„Jällegi läksite esiteks mööda,“ naeris perenaine teretamise asemel härra Bõstrõile vastu ja tõttas lõunasööki tooma. See ei teinud öeldud sõnadest väljagi, võttis prillid eest ja puhastas neid, astus siis Indreku juurde, andis kätt ja ütles:
„Et ma ei unustaks, siis kõige pealt asi: minu sõber Viljasoo tahaks teiega tutvust teha. Tema annab raamatuid välja ja tahaks teilt kaastööd. Astuge tema poole sisse kas või veel täna.“
See oli Indrekule selline rõõmusõnum, et ta hakkas lõunasöögiga nii-öelda uuesti otsast peale, et oleks põhjust Bõstrõiga ühes lauas istuda ja temaga juttu vesta.
„Naistel on ilmas kerge elada,“ rääkis vanahärra, kui oli õiendanud selle, mida nimetas asjaks, „sest ne-
