seisid ju ühes oma kõrgeima ülemaga nii või teisiti väljaspool seda seadust, mis maksis kõigi teiste kohta.
Sellest kõigest hakkas Indrek siin agulimajas elades otse loomusunniliselt aru saama, sest see hõljus nagu õhus, kandus tuulehoos, helkis igas pilgus, helises igas sõnas ja häälekõlas. Alles nüüd ta taipas õieti Otstaavli sõnu, mis see talle rääkinud tol korral metsas, et politsei olla see viimane jätis, see jätiste jätis. Mitte politsei kui niisugune, vaid valitsus oli jätiste jätis ja et politsei kui valitsuse käsilane seisis rahvale kõige lähemal, siis suunduski kogu rahva viha ja põlgus tema vastu. Indrek ei võinud sinna midagi parata, et tal tõusis politsei vastu teatud sümpaatia ja kaastundmus, nagu oleks see mõni vaga kannataja, kes peab lunastama kellegi teise patud. Sellepärast ta ehk otsiski kaua aja tagant jälle kord oma koolivenna üles, astus selleks politseijaoskondagi, sest Otstaavli elukohta ta ei teadnud.
„On sul palju raha?“ küsis Otstaavel Indrekult esimesel parajal silmapilgul, kus keegi polnud kuulamas.
„Ei,“ vastas Indrek, ilma vähemagi mõtlemiseta.
„Noh, siis ma talitasin õieti,“ ütles Otstaavel.
„Kuis nii, ma ei saa aru,“ imestus Indrek.
„Muidugi mitte,“ naeris Otstaavel. „Vallavalitsus nõudis sinult vallamaksu, saatsin vastuse, et sinu elukoht on meile teadmata ning sellepärast pole võimalik sinult vallamaksu sisse nõuda.“
„Aga sa ju teadsid, kus ma elan,“ ütles Indrek.
„Mina kui sinu koolivend, muidugi, aga kui ametnik, see on hoopis teine asi. Sovsem drugooje djeelo.“
„Sisse kirjutatud olen ma ju ka,“ ajas Indrek oma mõtet edasi.
„Mitte meie jaoskonnas, palun,“ vastas Otstaavel naerdes ning lisas siis seletuseks juurde: „ja kuigi meie jaoskonnas, siis võib ometi mingisugune segadus või eksitus juhtuda. Võib ju, eks? Kõik võivad eksida, miks siis mitte politsei.“
„Aga nad peavad ju vallast uuesti kirjutama,“ püüdis Indrek jätkata.
