Aga Indrek ei teadnud, mis oleks teinud mõni võmm või sandarm, kui ta oleks seda kuulnud, sest Indrekul polnud nende seas tutvusi. Tema tundis ainult Otstaavlit, seda politseikirjutajat, kes sattus keelatud koosolekul samuti vaimustusse, nagu Kristi või mõni teine noor. Tema vaimustuse põhjus oli küll pisut teissugune, aga mis sest, kui aga oli vaimustus. Tema vaimustus sellepärast, et olles küll teenistuses politseis, s. t. olles viimane jätis, see jätiste jätis, ometi ta võis kuulata samu sõnu, samu mõtteid, samu ähvardavaid hüüdeid võimukandjate ja vägivallameeste vastu, mida kuulasid needki, kes pidasid end valituks hulgaks, maasoolaks, tulevikupandiks, võis kuulata ja südamest rõõmutseda, nagu oleks ta kangelane, kes saeb oma käega oksa, millel istub, kuni lendab alla kuristikku, kus pole pääsu.
Teine kord käis Indrek ühes Kristiga koosolekul kusagil jõukas perekonnas. Siia võis sisse minna kas või karjakaupa, sest siin ei kardetud politseid: kõik võõrad olid kuue-, seitsmeteistkümne-aastase noorema peretütre külalised, keda see oli kutsunud vanemate loaga mingile tähtpäevale. Ühes noortega olid siin ka mõned vanemad härrad ja daamid ja nende seas perevanemad ise auväärsete, lahkete ja soliidsete juudipatriarhidena. Kõne ajaks istuti lauda ja ümmardajad valgeis põlledes ning rätikuis kallasid külalistele kohvi, kuna igasugused maiustused ja puuvili seisis laual vaagnail ja vaasides. Ümmardajad olid eestlased ja need mõistsid sellest vähe või mitte sugugi, millest rääkisid härrased oma külalistega vene keeles. Ka siin rääkis kõneleja kõvu sõnu, aga siin nad kõlasid imelikult pehmelt, peaaegu paitavalt, sest vaibad, pehme mööbel, portjäärid ja aknariided imesid igasuguse teravuse ja kareduse endasse. Oleks võinud peaaegu öelda, et tasside ja lusikate, nugade ja vaagnate kokkupuutumises tundus palju rohkem revolutsioonilist lõikavust kui kõneleja toonis ja sõnades. Siin ei tekitanud kõne ka mingit erilist kuumust: isegi kohvi kuumus suri maiustusisse ja puuvilja jahedusse või tõusis kõrgele üles hoolikalt värvitud lae alla. Näis nagu ei võiks revolutsi-
