VII.
Nad olid „haakide“ tegemisega ja vestlusega pisut hilinenud. Keegi noormees üliõpilase tužurkas ja vene särgis kõneles juba. Tal olid süsimustad lokkis juuksed, prillitatud silmad, ilus, pisut kühmus nina ja helepunased, nagu värvitud huuled, mis hiilgasid kõneldes niiskelt ja nagu soojalt. Oli veel teine samasugune mustapealine härra, esimesest kümmekond aastat vanem, ja musta verd daam, kes istusid ja kuulasid kõneleja selja taga. Nende läheduses asus paar valgeverelist, kelle riietusest ja kuidagi ükskõiksest ning hoolimatust seisangust võis järeldada, et kõne pole määratud neile, vaid paarikümnele korralikumalt ja harilikumalt riietatule noorele, poistele ja tütarlastele, kes olid aset võtnud kõneleja ees. Nende viimaste sekka jäid peatuma ka Indrek ja Kristi.
Tuba polnud suur, kus need inimesed asusid, aga kuidagi mahutati nad sinna ära, kiiluti kokku. Seda suurem oli varsti kuumus. Ei aidanud ka see, et praotati teise toa uks — päris lahti teda ei tehtud, sest vististi pidi sealt kaudu kuhugi kostma. Kõige enne hakkas higi pühkima vene särgis kõneleja, siis vanem härra ja daam, lõpuks ka paarkümmend noort. Ainult need mõned ükskõiksed valgeverelised, kes kuulusid arvatavasti juba valitute hulka, ei higistanud mitte, nagu oleks temperatuuril nende kohta sama vähe tähendust kui kõneleja sõnadelgi. Aga ometi kuumus oli toas suur ja kõneleja sõnad kõvad, kuigi neid räägiti üsna vaikselt.
