„Mis seal siis tulla,“ vastas Indrek. „Igasugused mõtted võivad tulla, sest mõtted on vabad.“
„Õige, mõtted on vabad, mõtted on täiesti vabad,“ kordas Kristi endamisi. „Nii et kui ma tahaksin, siis võiksin mõelda, et, ütleme, minu… aga ei, ma lihtsalt ei saa seda mõelda. Minu mõtted ei ole vabad, ei ole nii vabad. Ma ei saaks isegi seda mõelda, et teie isa on… lihtsalt ei saa, jääb luksti! kurku kinni. Kui teil poleks seda armi kaelal, siis ehk saaks, aga nüüd ei saa. Nii kui hakkan mõtlema, kohe tuleb arm meelde ja ei saagi enam mõelda, või kuigi mõtlen, siis midagi muud. Aga kas teie saate tõesti ikka mõelda?“ küsis Kristi Indrekult täiesti uskumatul häälevärvingul.
„Saan küll,“ vastas see lihtsalt.
„Ja võite ka oma isast ja emast kõike mõelda?“ päris tüdruk.
„Miks siis just neist?“
„Ahaa!“ hüüdis Kristi võidurõõmsalt. „Teie ju ka ei saa kõike mõelda.“
„Saan,“ vastas Indrek. „Mina võin, näiteks, mõelda, et minu isa on spik.“
„Issand jumal! Kristus halasta!“ hüüdis Kristi ja tal kostsid otseteed pisarad kurgus. „Teie olete hirmus! Teie olete kole! Ma hakkan teid kartma.“
„Teie saate minust valesti aru,“ püüdis Indrek seletada. „Ma võin ju seda küll mõelda, aga mitte uskuda.“
„Ei, ei,“ vaidles Kristi vastu. „Kes võib nõnda mõelda, see võib ka seda uskuda. Kui mina midagi kauemat aega mõtlen, siis hakkan ka seda uskuma; lihtsalt mõtlen, et see ongi nõnda, sest miks ma muidu nõnda mõtlen.“
Kui Indrek sellele midagi ei vastanud, sest ta mõistis, et oli niikuinii liiale läinud, jätkas Kristi:
„Küll on teil hea, te olete mõteteski vaba, aga mina pole kusagil. Kui ma saan Ameerikasse, siis olen ka mina vaba, pole enam isa ega ema, kes keelavad ja valvavad. Siis hakkan ka oma mõtteid vabaks harjutama,
