uuesti edasi, kuni lõpuks jõudsid pärale, kus nad oleksid võinud olla juba ammugi.
„See on sabade pärast,“ seletas Kristi.
„On siis meil saba taga?“ küsis Indrek.
„Ei,“ vastas Kristi. „Ennem on saba siis, kui lähed üksinda. Sellepärast öeldakse meile ikka: tulge alati kahekesi, tulge kavaleriga, siis ei ole kahtlane. Kuramaaž, mõistate. Kurameerijad aga ei mässa kunagi, ei õõnista riigialuseid, ei nõua vabadust,“ seletas ta elutargalt.
„Nii et meie tänased haagid olid ilmaasjata,“ ütles Indrek.
„See oli nalja pärast, et teile näidata, kuis ma teen, kui lähen üksinda,“ rääkis Kristi. „Aga see polnud veel ühtigi, mis täna. Üksinda teen palju rohkem. Lähen mõnikord kuhugi kaugele, kaugele, kus pime ja hirmus, nii et peab värisema, katsun kusagilt maja uksest tasakesti sisse minna, see krägiseb. Lasen ta kohkunult kinni ja avan siis pikkamisi, pikkamisi. Ikka krägiseb. Siis tõmman ta järsku ja julgelt lahti, nagu oleksin oma inimene, ja astun sisse. Aga trepp ja koridor on pime. Koban käsikaudu teisele korrale või jään kusagil keset treppi seisma ning kuulan — kuulan ja seisan nõnda tüki aega, mõnikord lihtsalt selleks, et näha, kui kaua võib nõnda võõral trepil seista ja kuulata, enne kui mõni tuleb. Kusagil avatakse uks ja valgus langeb koridori, aga mina olen pimedas ja mind ei näe keegi. Juhtub mõni tulema, siis lähen üles või alla ja kui vaja, küsin kellegi nime, et kas elab see või teine siin majas. Uulitsale astudes seisatan ja vahin kahele poole, nagu peaks keegi kusagil mind luurama, aga silm ei seleta pimedikus midagi ja nõnda võin minna. Mõnikord lähen kuhugi pimedale hoovile, poen seal kuhugi müüri- või seinanurka ja seisan. Aga siiski, seda ma enam ei tee, see on liig hirmus.“
„Miks nii?“ küsis Indrek huvitatult.
„Võib jälle mõni koer tulla,“ vastas Kristi. „Viimane kord oli: mina poen kuhugi pimedasse nurka, sei-
