see teda nii väga, sest ebamäärasuses ta tundis end vabamana.
Ainult siis ta nagu jahmatas, kui tutvus siin inimestega, kes vaidlesid valjult ainuõige ja ainuteadusliku ilmavaate pärast ja nimetasid radikalismi kodanliseks mõttesogaks või rämpsuks. Need inimesed vaatasid mitte ainult Indrekule ja toimetajaile, vaid ka peatoimetajale kõrgi üleolemisega alla ja Indrekul hakkas pisut õudne nendega kokku puutudes ja mõtteid vahetades, kuigi nad olid enamasti kõik noorukesed, mõned isegi nooremad kui Indrek. Nemad kõik liikusid ja rääkisid peaaegu ilmavõitjatena, isegi politsei ja sandarmite nimetus kutsus neil näkku ainult trotslik-põlgliku naeratuse.
Muidugi, politsei ja sandarmid võisid neid kinni võtta, nad vanglasse heita, neid maalt välja saata, aga ta ei suutnud neilt võtta nende ainuõiget ilmavaadet, nende ainuteaduslikku ideaali, mis pidi tooma inimesile lunastuse mitte taevas, vaid juba siin maa peal. Tehtagu nendega mis tahes, aga ükskord tulevad nemad või nende järelkäijad ja päästavad inimesed praegusest ülekohtusest ilmakorrast, tulevad ja päästavad isegi praegused võimukandjad ja viivad nad uude paremasse maailma.
Nii mõnelegi, kui mitte kõigile, oli see omataoline uus usk, mille tõenduseks ja kinnituseks ei teatud midagi muud kui mõni lause kusagilt raamatust või mõni maagilise mõjuga nimi. Seda märkas Indrek siis, kui sobis lõpuks kellegi kõhna, helevalge noormehega, kel lapselik naeratus huulil ja mingisugune äraseletatud pilk silmis. Tema juhatas Indreku neile allikaile, kust tema ise ammutas oma kõikumatu veendumuse, oma kaljukindla usu, et tema ja ta seltsimehed kuuluvad inimessoo valitute hulka, kelle päralt peab olema tulevik ajaloo igavese loogika põhjal.
Ka Indrek tundis endas kutset, olla valitu. Sellepärast hakkas ta neelama neid raamatuid ja raamatukesi, mis liikusid valitute seas käest kätte või mida hankis kõrvalt omapead. Ta neelas sotsialismi ja kommunismi, sotsialismi ja anarhismi, sotsialismi ja marksismi, sot-
