uimastusest, kuulis ta isa norskamist asemel ja ütles Indrekule, kes valvas tema voodi ees:
„Isa kodu.“
„Magab,“ vastas Indrek.
„Ants?“
„Magab eeskambris.“
„Annaks jumal,“ ütles ema, nagu kahtleks ta Indreku sõnade tõepärasuses. Ja kui valud hakkasid talle uuesti liiga tegema, sosistas ta: „Indrek, ma tahan surra.“
„Oota, ema, surm tuleb varsti,“ lohutas teda Indrek.
„Surm ei tule,“ vastas ema.
„Kas tahad, ma annan sulle jälle rohtu?“ küsis Indrek.
„Anna,“ vastas ema. „Anna rohkem.“
„Ma annan, ema,“ ütles Indrek.
„Anna, et poleks enam tarvis anda,“ mangus ema, ja kui Indrek sellele midagi ei vastanud, küsis ta: „Kuulsid sa, Indrek?“
„Kuulsin, ema,“ vastas Indrek ja lähenes pulbriga haigele. Aga see ei võtnud seda temalt vastu, tahtis teada, palju seal on. Ta kustunud silmad vahtisid mustadest pealuukoobastest õudse tungivusega Indrekule otsa ja ta krimpsus surnud huuled sonisid härdalt: „Indrek, ma tahan surra! Ma tahan Jussi juurde, et saaks ta lõõg täis! Aita mind, Indrek, kui sa võid! Aita mind, patust! Sa ise oled samast patust! Aita mind mu küljevalu pärast! Aita mind selle kivi pärast, mis sa siis kardulimaal viskasid! Aita, Indrek, mu patulaps!…“
„Ema, mõistad sa ise, mis räägid?“ küsis Indrek.
„Mõistan, pojake, mõistan,“ vastas ema.
„Ma ei või ju seda, ema,“ ütles Indrek.
„Võid, pojuke, pead võima. Ma ei jäksa enam, ei suuda.“
„Oota, ema, veel ükski päev, surm tuleb,“ rääkis Indrek.
„Surm ei tule,“ vastas ema. „Aita mind, ole surmale abiks.“
