„Surnult võivad peksta, kui tahavad,“ öelnud Ants ja vaikinud.
Nõnda nad sõitnudki tükk aega vaikides edasi. Andres vahtinud ainult seda punast rada, mis joosnud tema ree järele, vahtinud kuidagi mõttetult, nagu ei mõistakski ta, mis see on või mis ta tähendab. Aga siis hüüdnud äkki vahisoldat midagi, kes istunud nende reel, ja kui Andres silmad pööranud — ta istunud poolviltu, sest kange kõle tuul olnud vastu — näinud ta, et Antsu nägu olnud imelikult valge ning silmad klaasiselt lahti. Nüüd mõistnud ta äkki kõik. Ta pöördunud ümber, võtnud kustunud piibu suust ja labaku käest ning surunud Antsu silmad kinni. Ja alles nüüd saanud ta õieti aru, mis Ants viimaseks öelnud: tema tähendab tegi katset põgenemiseks ainult selleks, et leida surma, sest nii tark pidi ta küllalt olema, et pääsemise lootust põgenedes polnud siin peaaegu mingisugust, oli ju ümberringi lage maa ja raagus võserik.
Et Ants selle soo peal surma sai, see nagu ei vapustanudki Andrest nii väga, sest oli ju kadunu soos karjas käinud, soos jahti pidanud, soos marju korjanud, soos heina niitnud ja soos kraavi kaevanud. Ta oli sõitnud üle soo kirikusse, poodi, laadale, veskile ja linna, ta oli vedanud üle soo heinu ja hagu, kartuleid ja vilja, miks ei pidanud ta siis lõpuks soo peal surmagi saama, kui see on jumala tahtmine. Pealegi, kui ta oleks ellu jäänud seal soo peal, siis oleks ta vaevalt pääsenud surmast hiljem mõisas, kus mõisteti nende peale kohut. Seda tehti küll väga imelikult, sest ühtegi neist ei kuulatud üle ega esitatud neile ainustki küsimust, aga ikkagi oli see nagu kohtumõistmine, sest otsus anti ometi teada, loeti ette. Aga oleks ju võidud nõnda teha, et otsusest ka poleks teatatud, oleks lihtsalt otsus täide saadetud, muud midagi: kes surma, see surma, kes peksupingile, see peksupingile, kus hakatakse ilma pikema jututa andma ja antakse, seni kui jagu täis. Ise võid hoope lugeda, kui nende arv sind huvitab, teistel pole muud kui annavad. Sest Andres arvas, et kui kellelgi on süda täis, milleks peab siis veel ütlema, et sel ja sel on süda täis, seda näeb ju igaüks oma silma-
