sest ka nemad tahavad Lunastaja sündi kaasa rõõmutseda.
Nõnda siis valmistatigi lehmadele, lammastele ja hobustele tõsine jõuluõhtu, ainult sead unustati, nagu seisaksid nemad inimestega ühel pulgal. Ja ei mäletanud Vargamäe Eesperes ükski seda hullu asja, et loomad oleksid maitsnud jõulurõõmu, kuna inimesed istusid nukralt ümber laua ja rääkisid ilmalikest asjust, nagu oleksid nemad need ainukesed paganad siin hoonetes.
Aga ükski ei pannud seda imeks neil päevil, sest ilm oli kurjaks läinud ja inimeste südamemõtlemised ei otsinud õndsuseteed. Indrekulgi, kes oli vanal õndsal ajal paukuvate kelladega jõuluõhtul kirikusse sõitnud, et seal imetseda kuuse suurust ja küünalde rohkust, tuikasid peas sootuks maised mõtted: kas öösiks koju jääda või kuhugi kaugemale küüni heinte sisse magama minna, kust teda juhtuval korral keegi ei teaks otsida?
Muidugi, ettevaatuse-abinõud polnud unustatud, neist rääkis hommikul vara Liinegi kohe: Indrek ei pidanud kogu päev ennast väljas näitama ja keegi ei tohtinud tema kojutulekust ainustki sõna lausuda ühelegi elavale hingele. Pidi igal juhul talitama nõnda, nagu poleks teda olemaski. Ainult jõulurõõmu käis ta ühes teistega südaööl loomadele viimas, sest neist polnud karta, et nad kannaksid keelt.
„Nemad ei räägi kellelegi, et oled siin, nemad on head,“ ütles Liine jäära pead silitades, kes oleks tahtnud hea meelega taganedes hoogu võtta ja võmmu anda, kui jõululeib otsas.
„Jah, loomad on head,“ kiitis Indrek nõus olles järele, kuna ta ise mõtles midagi hoopis muud. Ta mõtles, et mis küll saab, kui isa ja Ants ei tule ei täna, ei homme ega ka ülehomme — kui nad ei tule üldse enam tagasi? Mis hakkavad õed üksinda kodu peale? Tema, Indrek, võiks ju minna isa ja Antsu otsima, aga tal on kindel veendumus, et tema ei suuda neid aidata, viskab ainult iseenda hundi lõugu. Teda ei peleta ohver, vaid paneb mõtlema ohvri asjatus. Temal on äkki aimus,
