edasi sõita, sest olgu tee ääres mis tahes, neisse ju see ei puutu, sest nemad pole kellessegi puutunud. Aga Indrek arvas paremaks maha jääda. Ta ütles, et tema läheb tagasi. Tõepoolest aga pöördus ta teelt kõrvale ja sumas läbi lume, mis polnud veel kuigi sügav. Nagu hunt vahtis ta vahetpidamata tule poole, kui ta tegi tema ümber suure ringi, et pääseda tülitamatult uuesti teele. Kui ta nõnda mööda lund sõtkus, viirastus talle, et millalgi varem on ta samuti talitanud. Ah jaa! See oli kusagil linnaserval lepikus, kus kasvas suur mänd, mille alumise oksa külge ta kätega kinni kargas. Pärast läks ta samuti mööda põldu ja vahtis linnatulede kuma. Ja siis tundus talle äkki, et ta on nõnda pimedas kõndinud lugematu hulk kordi ja ikka on ta vahtinud mingisugust kauget kuma, aga ta on kõik unustanud, ainult seda kahte korda ta mäletab veel. Kogu tema elu pole olnud muud kui pimedas kõndimine, silme ees mingi petlik või kohutav kuma, mille ümber liiguvad pisitillukesed mustad kujud.
Küla koerad haukusid, nagu haistaksid nad näljast kriimsilma. Aga mööda lumist põldu sammus ainult Vargamäe Indrek, taskus mingisugused valuvaigistavad valged pulbrid, mida ta tahtis viia oma emale. Ja ta needis külma ning lund, mis oli raskendanud salajase liikumise ning mis ei lasknud lähenevat hädaohtu küllalt aegsasti ette teada: regi ei mürisenud nagu vanker ja lumisel teel ei kostnud ratsanikkude müdin kuigi kaugele. Kui putkasid teelt metsa, jäid igale poole äraandlikud jäljed ja isegi südaööl võis silm seletada musta inimkogu tüki maa taha helevalgel lumel. Niisugune häda oli külma ja lumega, mille jumal oli lõpuks saatnud selleks, et inimesed võiksid tuua oma loomadele heinu soode ja rabade, jõgede ja järvede tagant, et nad veaksid omale terveks aastaks puid ja hagu, käiksid veskil ja kirikus, laadal ja kõrtsis ning et nad sõidaksid isegi linna, kus saksad ootavad mune, võid ja liha. Jah, isegi sinna peavad nad sõitma, sest jumal hoolitseb sakste eest, et neil poleks millestki puudus.
Jõudnud lõpuks üksildasele metsarajale ja soid läbivale kraavile, Indrek tundis, et jumal oleks nagu
