ikka öelnud: revolutsioon on nagu naine, aru ja õiglusega ei pääse siin kuhugi.“
„Siis ei kõlba ma ei revolutsioonile ega naistele,“ arvas Indrek.
„Jah, mõlemiga peab olema kerge süda, ei tohi ei revolutsiooni ega naise tegusid liig tõsiselt võtta. Kõik läheb mööda. Lõpuks on ehk ometi kõige targemad need, kes lasid end kinni võtta: nüüd on neil seks korraks rahu majas, asjad ühel pool, ootavad kohut või väljasaatmist, tähendab — lihtsalt praktiline küsimus, kuidas on praegusel silmapilgul soodsam. Aga nii või teisiti nad vabanevad uuesti ja viivad revolutsiooni lõpule.“
„Usute teie tõesti, et viivad lõpule?“ küsis Indrek peaaegu erutatult.
„Kindlasti!“ ütles Viljasoo veendunult. „Mina ei taha enne surra, kui olen vabadust näinud.“
Indrekul oli nii imelik kuulda, et üldise põgenemise ja kartuse, peaaegu hirmu silmapilgul leidub inimene, kes usub revolutsiooni võitu. Ja kuigi ta ei osanud endale selgesti aru anda, kas ka tema ise suudab seda kaasa uskuda, aga üks oli tal ometi selge: hea ja lohutav on teada, et on kusagil keegi, kes usub kõikumatult selle saabumisse, mida nii paljud ihaldavad.
Indrek ei pääsenud nii ruttu linnast, nagu ta seda oli kavatsenud. Ta pidi nii mõnegi päeva pelgupaika otsima ja alles pühade eel, kui rahvast rohkem liikumas, sai ta minema. Pelgupaiga suhtes, nagu muiski asjus, Viljasoo toonitas aina praktilisust ja sellepärast arvas ta, et Indrek tegi suure rumaluse, kui ta tuli Lohkude juurest ära. Oleks pidanud tingimata sinna jääma.
„Hunt oma pesa ümbert ei murra,“ ütles Viljasoo, „ennem tõrjub teisedki hundid eemale.“
Aga nüüd polnud enam parata, pidi muidu läbi ajama ja mujalt ulualust otsima. Selle leidis ta lõpuks sealt, kus ta ei osanud teda oletadagi. Pimedikus astus ta „koeramamma“ juurde sisse nälga vaigistama. See võttis ta õnneliku naeratusega vastu.
„Jumal tänatud!“ ohkas ta, kui oli kutsunud Indreku tagaruumi, kus nad olid üksinda. „Teie olete
