nõu — litsu hinda juurde, kus võimalik. See on see kaupmehe mäss ja revolutsioon maksva korra vastu.
Emand rääkis küll kaua kaupmehest ja tema revolutsioonist, rääkis isegi Passelmanni lesest, kel olevat nüüd muidugi rõõmupäevad, sest sel on suu ikka naerul, kui näeb emand Lohu nutetud silmi; kõnet oli isegi majaperemehest ja tema prouast ning kõigist majaelanikest läbisegi, aga Indreku südant see ei nõrgutanud, tema tahtis lahkuda kohe. Tema tahab lahkuda varsti üldse linnast ja viib asjad sinna, kus nad pole kellelgi tüliks ja kus nad enam saadaval, kui neile tullakse järele.
„Aga matusele te ju tulete ikkagi?“ küsis emand hirmunult, sest tal tuli äkki kiri meelde.
„Seda muidugi,“ kinnitas Indrek.
Vana Lohk ise oli muutunud üsna sõnakehvaks. Tema ei keelanud ühegi sõnaga Indrekut minemast, nagu ootaks ta pikisilmi, et saaks temast ükskord lahti. Ta tegi juttu ainult ükskõikseist asjust.
„Noh, kas mu saapad pidasid ka vett?“ küsis ta Indrekult.
„Väga hästi, nii et olen teile väga tänulik,“ vastas Indrek.
„Mis teeb ema tervis?“
„Hirmsad valud, pean linnast rohtu viima.“
„Millal mõtlete välja sõita?“
Seda Indrek ei teadnud.
„Muidugi, kes võib seda nüüdsel ajal teada,“ oli Lohk nõus ja pilgutas nagu kavalalt oma väikseid, virvendavaid pilusilmi.
Indrek, kui oli ekspressi asjadega minema saatnud, läks otsima Viidikut, et rääkida rohu pärast. Aga ta ei tabanud teda, pidi homme apteeki tagasi minema. Nüüd Indrek kõndis eesmärgita mööda tänavaid ja ei teadnud, kuhu minna. Muu seas ta oli tahtnud Viidikult küsida, kas ta ehk tema juures seks ööks ulualust ei leia, aga nüüd luhtus ka see lootus. Kuhu minna, mis teha, kelle poole pöörduda? Ei jäänud lõpuks muud nõu üle, kui seadis sammud Otstaavli poole, kuigi
