XXXVI.
Eeskambris ootasid Indrekut isa ja Tiiu; Liine kuuldi talitavat toas. Varsti Indrek jäi isaga üksi, sest Tiiu puges tasakesi tagakambri, et olla igaks juhuks käepärast, kui ema peaks vajama. Ants oli hommikul vara, ammu enne Indreku tulekut, läinud veskile ja teda oodati koju alles pärast lõunat; Kadri ja Sass olid koolis, kuhu nad viidi nädala-leivakotiga, nii et neid sai näha ainult suurtel pühadel ja laupäevaõhtuti, kui nad tulid, tühjad moonakotid seljas. Kadri oli juba viieteistkümneaastane tüdruk ja õieti poleks tal enam vajagi olnud kooli minna, aga ema oli tahtnud, et ta läheks tänavu veel kas või jõuludenigi kümne, üheteistkümnesele Sassile seltsiks ja toeks ja ema tahte kohaselt siis toimitigi. Muidugi, asja otsustamise ajal polnud ema haigus veel seal maal, kus praegu, ja siis polnud hädavajalik, et üks inimene istuks alati, olgu öösi või päeva, ema voodi ees. Selle tõttu polnud Kadrit siis sugugi sel määral kodu vaja nagu nüüd. Seda kõike Indrekule seletanud, isa lõpetas sõnadega:
„Ja nõnda me nüüd elame päevast päeva, et aga saaks kuidagi surma poole, hauale lähemale. Ja emaga on tõelikult nõnda, et tema elust ja surmast ei tea midagi. Tohtri tõime kaks korda, aga viimati ütles mulle ainult niipalju, et surm võib tulla täna-homme, aga võib ka ennast oodata lasta kuud ja aastad, nii et kõik on jumala käes. Jah, mis seal muud on, kui veri rikutud ja sellepärast on igalpool kanged valud. Iseäranis kaebab ta oma paremat külge, nagu oleks seal mõni valude
