keset pikki kartulivarsi, et tuua oma müts, mille Andres sinna visanud. Eriti selgesti nägi ta neid kartulipealseid: nad olid alles üsna haljad, ainult harvad mustad laigud lehil, ja nad ulatusid temale mõnes kohas peaaegu kaenla alla, kui ta kõndis mööda vagu. Nii väike olin ma alles siis, tuikas tal peas, ja nii suurt häda tegin ma. Nüüd on ta suur, samad kartulipealsed ulatuksid tal praegu ainult pisut üle põlve, aga ometi ei suuda ta väiksena tehtud kurja heaks pöörda isegi oma ema vastu. Kas ehk siinilmas üldse ei saa midagi heaks teha? Hea võib siin ainult kurjaks pöörda, mitte vastuoksa? Sellepärast ehk ongi inimene juba ammust ajast otsinud abi lunastusest, ohverdamisest? Aga Indrek ei usu mingit ohvrit. Lunastustki usub ta ainult siis, kui inimene teeb seda ise. Igaüks peab iseenda lunastama, või lunastusel ei ole mõtet. Igaüks peab iseenda ohverdama, või ohver on pettus.
„Millega võiksin sind aidata, ema?“ küsib Indrek ja lisab härdalt juurde: „Ma teen kõik, mis sa tahad.“
Aga ema ei taha midagi, mitte midagi, ainult kui poleks seda hirmsat oigamist.
„Indrek, kas usud, ma lähen hulluks iseoma oigamist kuulates,“ räägib ema. „Teiste kõrvad saavad vahetevahelgi puhata, aga minu omad ei kunagi. Hommikust õhtuni, õhtust hommikuni ikka üks ja seesama. Aga ma ei kaeba, ma ei hädalda, ma heidan alla, las olla valu, ainult milleks see oigamine? Tead, Indrek, selle valu olen ma ära teenind, seda ma kannan rõõmsa meelega. See kõik on Jussi pärast, minu esimese mehe pärast, kes poos enda sauna taha kuuseoksa. Andres, sinu isa, juuris küll selle kuuse üles ja istutas pihlaka tema asemele, sellesama, mis kasvab veel praegu sauna taga, jämedad magusad marjad otsas. Kuusest oleks saand ilus palk, temast oleks saand mitu posti, aga Andres lõikas ta tulepuuks ja põletas ära, et ei jääks temast muud järele kui aga tuhk. Okstest oleks saand ilusad aiavarvad ja neid oli väga tarvis, aga Andres viis oksad sohu karjasillaks ja vedas neile mitu koormat kivirähka peale, et ei jääks neist tikkugi paistma, kui loomad tallavad nad sügavamalt ja sügavamalt porisse. Nõnda
