XXXV.
Hämarikus Indrek jõudis Vargamäele. Siin ta sattus kohe mingisse raskesse õhkkonda, nii raskesse, et peaaegu kahetses oma tulekut. Sest milleks võtta endale vaeva, kui ei saa sellega kergendada teiste koormat. Ja Indrek mõistis peagi, et tema on jõuetu aitamiseks.
Kohe kambri astudes ta kuulis sonivat oigamist, mis kostis suletud ukse tagant. See hakkas nii imelikult kõrvu kinni, lõikas äkki luusse ja lihasse, et Indrek ei märganud teretadagi.
„Heldene aeg, sina, Indrek!“ hüüdis Liine kohkunult ja oleks peaaegu põrandale pillanud kausid, mida mõtles viia tuppa. Ometi ta sai nad lauale tagasi pandud ja pühkis põllega oma paremat kätt, et seda teretamiseks vennale pakkuda.
„Kas ema oigab nõnda?“ küsis Indrek, nagu ei usuks ta oma kõrvu.
„Aga kes siis?“ vastas õde imestunud küsimusega. „See on olnud nõnda terved nädalad, ööd ja päevad. Alguses olid pikemad vaheajad, aga nüüd käib see peaaegu vahetpidamata. Esteks ei saand öösel keegi muidu magada, kui pidime kordamööda valvama, nii et teised võisid lakka põhku pugeda, aga nüüd oleme juba harjund, lõõskame ka kambris.“
„Kas sellega saab siis harjuda?“ küsis Indrek nagu hirmunult, et inimesed võivad ka sellise häda vastu tuimaks ja ükskõikseks muutuda.
