talle läbi prilliklaaside nii tähelepanelikult otsa, nagu tahaks ta tema näojooned alatiseks meelde panna.
„Kena noormees, mis? See on ehk ka üks niisuke, kes ei aja kellelegi hirmu peale,“ ütles ta, kui Indrek oli juba välisukse krääksudes kinni pannud.
„Teie näete tonte, härra Bõstrõi,“ vastas perenaine.
„Kuis nii?“ küsis vanamees. „Ma otsin ainult iseennast. Nii kena ja õudne on näha noort inimest, kellest võiks arvata, et tema elab ehk oma elu samuti nagu oled elanud ise. Te mõelge ometi, mis see tähendab, et käid kaheksateistkümmend aastat peaaegu vahetpidamata ühes ja samas paigas lõunat söömas, vahel ka õhtust.“
„Kõik perekonna inimesed teevad nõnda,“ ütles perenaine.
„Isegi perekonnaisad ei tee seda nii korralikult, nagu olen teinud mina. Perekonnaisadelgi on oma kõrvalhüpped, aga minul pole olnud. Mina olen käinud ainult siin.“
„Ja kas võite nuriseda, et teid on halvasti toidetud?“ küsis perenaine.
„Mina pole üldse kunagi millegi üle nurisenud, pole kunagi streikinud ega auru välja lasknud. Nõnda on kadunud mu elu. Ja ükski pole tundnud minu vastu vähematki huvi. Korralik inimene ei huvita kedagi, tema ei ärata hirmu ega armu. Te mõelge ometi, mis huvi võib pakkuda inimene, kes puudub temale määratud lõunalauast kaheksateistkümne aasta jooksul ainult kolmkümmend seitse päeva. Mõistate — kolmkümmend seitse! Lugesin päevaraamatust järele. Juba ainult see, et need päevad on üles märgitud, pealegi veel punasega, nagu vead vabrikuraamatuis! Aga isegi neis on mul kaheksateistkümne aasta jooksul punasega märgitud päevi rohkem kui oma päevaraamatus. Lihtsalt hirmus! Kole! Ja mõelda, et inimene peab vastu, kannatab välja. Tõbras niisugune!“
Viimased sõnad ütles ta südamepõhjast ja rüüpas siis kanget teed peale.
„Härra Bõstrõi, mis teiega ometi on juhtunud?“ küsis perenaine kaastundlikult.
