„Aga mis nad siis paljakäsi pidid tegema, kui teistel olid revolvrid ja püssid,“ ütles vanem mehe hääl.
„Kui on mäss ja revolutsioon, siis ei või ükski midagi,“ arvas kõlav noormehe hääl.
Peale seda oli tükk aega vaikust. Siis hakkas jällegi kostma mõisa poolt kõnekõma, aga enne kui Indrek jõudis midagi kuulda, vaikis see ja noore neiu hääl hakkas täie hooga laulma: „Õrn ööbik, kuhu tõttad sa?“ Sellega seltsis varsti mehe hääl ja nõnda lauldes nad möödusidki Indrekust.
Hääled, kuigi tugevad ja kõlavad, langesid nagu lauljate eneste jalge ette maha, ilma et oleksid kandunud või kostnud kuhugi kaugemale, sest õhk oli sumpas ja raske. Ta oli nagu pehmeks puuvillataoliseks massiks kokku rõhutud, mis ei lase püssikuuligi läbi, veel vähem siis midagi nii jõuetut kui on inimese hääl. Aga Indrekuni tungis laul siiski ja tema ei mäletanud, et ta oleks kunagi kuulnud midagi imelikumat, peaaegu jubestavamat aga ka köitvamat ja kaasakiskuvamat kui see laul keset seda rõsket pimedust, kui taeva all kumas tulikahi ja heitis oma helki ikka veel mingisugusele kaugemalseisvale korstnale.
Indrek tundis äkki, et temal on külm ja tema südant läbib värin. Ta tõusis püsti ja katsus end raputada, nagu teevad seda hobused, kui tõusevad piherdamast. Siis tõstis ta palitukrae üles, pani ülemise nööbi kinni, surus käed tasku ja hakkas maantee poole tagasi minema, et rutata järele häälele, mis jätkas laulu. Tahtis ta ehk seda lähemalt vaadelda, kes võis täna nõnda laulda? Ei, ta ei tahtnud midagi muud kui ainult minna, rutata, et saaks sooja, sest hilissügisene külm niiskus oli tunginud nagu luini ja üdini. Ta oleks ehk viljavärava alumisel pulgal võinud istuda kangestumiseni, kui poleks tulnud seda noort elurõõmsat häält oma kevadelauluga. Tema oli tundnud istudes nagu mingit lõppu, elumõtte lõppu, sest kõik läheb siinilmas teisiti kui oletad, unistad, mõtled, kavatsed. Igast kõige ilusamast kujutlusest saab teostusel ikka midagi väga inetut, iga kõige mõistlikumgi mõte võib muutuda kõige pöörasemaks tõsiasjaks. Aga kuis siis veel
